Tagasi

 

Ottomar Maddison - 125 aastat sünnist

 

Eesti silmapaistvamaid insenere Ottomar Maddison oli sillaehitaja, Tallinna Tehnikaülikooli rajaja ja kauaaegne pro­fessor, kohalike ehitusmaterjalide uuri­mise algataja, teaduse organisaator ning mitme inseneripõlvkonna kas­vataja.

Ottomar Julius Martin Maddison sündis 31. märtsil 1879 Tallinnas kingsepa perekonnas. 1895 lõpetas Katarii­na II Tallinna Linnakooli ja 1899 Tallinna Peetri Reaalkooli (Tallinna Reaalgümnaasium). Tema tunnis­tusel oli kaks nelja – prantsuse keel ja joonistamine, kõik ülejäänud viied. Suur töö­kus sai nähtavasti alguse juba kodust, sest kesk­kooli lõpetamise ajaks olid Maddi­sonil taskus ka kingsepaselli paberid.

Tol ajal oli väljaspoole Eestit õppimapääsemine keerukas, see õnnestus ainult üksikutel eriti andekatel ja töökatel. Kitsastest oludest pärit noormees arvestas kainelt ja andis paberid sisse Peterburi Metsainstituuti, kuhu võeti vastu ilma eksamiteta. Samal suvel üritas ta võistluseksamitega pääseda tolle aja kuul­saimasse tehikakõrgkooli – Peter­buri Teedeinseneride Instituuti. Selle suurte tra­ditsioonidega instituudi lõpetas Ottomar Maddison 1906 teedeinseneri diplomi ja kuldmedaliga ( maxime cum laude ). Tema nimi kanti kooli marmortahvlile kuul­sate sillaehitajate ja ehitus­mehaanikute nimede kõrvale.

Kolm järgmist aastat töötas Mad­dison Peterburi trammiliinide ehitus­komitee sillaosakonnas konstruktorina. 1909 algas Ottomar Maddisoni inseneritegevuse kõi­ge pingelisem pe­riood. Ta asus tööle Teedeministeeriumi Inseneride Nõukokku, kuhu oli koondunud tollane silla­ehitajate eliit. Peagi valiti ta ministee­riumi sillakomisjoni liikmeks, hiljem ka rööbaste ja tunnelite komis­joni liikmeks. Ta oli nõukogu sekretär ja hiljem titulaarnõunik. See suur tunnustus saab mõisteta­vaks, kui vaadelda Maddisoni seitsme-kaheksa aasta jooksul projek­teeritud suurte sildade loetelu: Peter­buri lossisild (koos professor Pšenits­kiga); koos pro­fessor Beleljubskiga Volga raudteesillad Kaasani lähe­dal ja Simbirskis (Uljanovskis) – esimesed suurte silletega sillad Venemaal; kaks Dnepri silda; Mašati jõe oru terassild Alma-Ata lähedal; üle 40 m kõrgune terasest raudteeviadukt Vernõi lähedal Turk­meenias; Irtõši jõe sild Pavlodari lähedal ning hulk raudbetoonsildu ja -viadukte Peterburi-Oranienbaumi ja Kaasani-Jekaterinburgi (Sverdlovsk) raudteel.

1908 kutsuti Maddison Peterburi Teedeinstituudi õppejõuks. 1910–1916 õpetas ehi­tusstaatikat ka Peterburi Polütehnilises Instituudis. 1918 ilmus mono­graafia sillasammaste vundamentide püsivusest homogeenses pinnases. Selles anti elastsusteoorial põhinev meetod pinnase kande­võime arvu­tamiseks ning vundamendi rajamissü­gavuse ja tallalaiuse määramiseks. Lü­hikese ajaga valmis Ottomar Maddisonil dok­toriväitekiri ja 27. oktoobril 1918 sai temast inseneriteaduste doktor. Tema loometegevust hinnati riiklike autasudega: 1913 Püha Stanislavi 3. järgu orden ja 1915 Püha Anna 3. järgu or­den.

Esimese maailmasõja ajal uute silda­de projekteerimine rauges ja Ottomar Mad­dison kesken­dus pedagoogi­lisele tööle. 1918 valiti ta PTII sildade pro­fessoriks, 1919 õppe­prorektoriks ja 1920 ühtlasi tuge­vuslabori juhatajaks.

1921. aasta kevadel pöördus suurte ko­gemuste ja teadmistega insener ning pedagoog tagasi sünnilinna. Eesti kitsad olud ei võimaldanud silda­de projekteerimist-ehitamist en­dises ulatuses, kuid Narva jõe raud­teesild, mis hävis Teises maailmasõjas, on täiesti võrreldav te­ma varem projekteeritud sildadega. 1930 projekteeris Maddison Tartu-Petseri raudtee raud­betoonkaarsillad Ahja ja Võhandu jõe­le. Need olid esimesed kaarsillad Eesti raudteel.

Hindamatud on Ottomar Maddisoni teened eesti tehnilise kõrghariduse ajaloos. Esimesed sammud selles suunas olid juba astutud – kolman­dat aastat töötas Tallinna Tehnikum. Maddison asus sinna õppejõuks 1921. aasta sügisel. Õppeasutus oli veel välja kujune­mata: Maddisoni sõnade kohaselt polnud see ei tehnika­keskkool ega ka tehnikaülikool. Alustati visa ja sihikindlat võitlust eesti tehnikakõrgkooli loomise eest. Tehnikumi ehitusosakonna juhataja­na asutas Maddison tol­le aja kohta hea sisustu­sega tugevus­labori. Tema algatusel loodi Tallinna Tehnikumi Riiklik Katsekoda. Materjalide proovimise koondamine kõrgemasse õppeasutusse oli otstarbekas mitmes mõt­tes. See võimaldas paralleelsete sead­mete asemel muretseda uut aparatuuri, katsekoja töös kasutada õppejõude-eriteadlasi, õppetöös aga avardada laboratoorsete tööde sisu. Katsekoja di­rektorina lõi ta sidemeid mitme maa vastavate asutustega ja tema laborid saavutasid rahvusvahelise tunnustuse.

Eesti tehnikaintelligentsi kasvatami­se kollet luues tuli paljude tehniliste ja majanduslike ras­kuste kõrval üle­tada ka hariduspoliitilisi takistusi. Va­litses üldine arvamus, et Ees­tis on teh­nikakõrghariduse korraldamine võimatu, selle saami­seks tuleb noored saata välis­maa ülikoolidesse. Loomulikult sulgenuks see tee kõrghariduse juurde eeskätt töölisnoortele. Kardeti ka teh­nikakaadri üleproduktsiooni, sest paa­rikümne noore inseneri töölepaiguta­misega oli ras­kusi. Kostis umbusalda­vaid hääli ka Tallinna Tehnikumi õppe­jõudude kvalifikatsiooni kohta. Nende seisukohtade vastu astus Maddison korduvalt ja ägedalt välja. Ta avaldas ajalehes „Ka­ja“ teravas toonis ava­liku kirja riigikogu esimees Jaan Tõ­nisso­nile, milles ägedalt protesteeris Tallinna Tehnikumi õppetegevuse hal­vustamise vastu. „Päevalehes“ tõestab ta, et Tallinna Tehnikumi laborite sisustus ja õppetöö tase vastavad täielikult kõrgkooli ta­semele ja aeg on küps tehnikakõrg­kooli loomiseks – TT on de jure veel tehnikum, kuid de facto juba ­ülikool.

Visa võitlust kroonis edu – pärast tehnikateaduskonna paariaastast eksis­teerimist Tartu Üli­koolis asutati 1936. aastal Tallinna Tehnikainstituut, mis 1938 nimetati Tallinna Teh­nikaülikoo­liks (nõukogude ajal Tallinna Polütehnili­ne Instituut). Tallinna Tehnikumi likvideerimise perioo­dil oli Maddi­son paralleelselt ka Tartu Ülikooli õppejõud – 1930. aastast tehnilise me­haanika eradotsent ja 1935. aastast teh­nilise mehaanika ning raudkonstrukt­sioonide professor.

1940 kinnitati professor Maddison Tallinna Tehnikaülikooli ehitusmehaa­nika ja konstrukt­sioonide kateedri ju­hatajaks, kellena töötas kuni kateedrite reorganiseerimiseni 1949. Aastatel 944–1947 oli ta ühtlasi ehitus- ­ja mehaanikateaduskonna dekaan.

Ulatuslike teadmiste, suure praktika, erakordse töövõime ja nõudlikkuse tõttu oli Ottomar Maddison meie tehnikakõrgkoolis kuni pensionile mi­nekuni üks autoriteetsemaid professo­reid mitte ainult ehitusinsene­ride, vaid ka masinaehitusinseneride ettevalmistamisel. Õppejõuna oli ta äärmiselt täpne ja nõud­lik. Mitme erialaaine kõrval luges ta tugevus­õpetust, mis oli noo­rele üliõpilasele esimeseks inseneri­mõtlemist kujundavaks distsipliiniks. Pro­fessor Maddison esitas oma ainet selgelt ja põhjalikult, õpetas nägema konstruktsioonis peamist, erista­ma olulist ebaolulisest. Sillaprojektides leidis tema vilunud silm vead peaaegu silmapilkselt. Oma loengutes püüdis ta kajastada ehituskonstruktsioonide uusi tendentse, eriti keeviskonstrukt­sioonide ja raudbetooni arengut ning uute arvutusmeetodite ilmumist ehitus­mehaanikas. Veel ligi seitsmekümne­selt hakkas ta lugema uudset ja mate­maatiliselt keerukat elastsusteooria kursust.

Ta oli hea materjali süstematiseerija ja nõudis raudset loogikat ning süste­maatilist tööd ka üliõpilastelt. Sellele ei pidanud paljud vastu, see-eest said aga kõigist tuleproovi läbi teinud üli­õpilastest tunnustatud insenerid.

Professor Maddison oli Rahvusvahelise Sildade ja Kõrgehitiste Ühingu ning Rahvus­vahelise Materjalide Katsetami­se Ühingu liige, Eesti Inseneride Ühin­gu teaduskomisjoni esimees, „Tehnika Ajakirja“ kolleegiumi esimees ning paljude ehitusprobleemide lahendamisel hinnatud konsultant ja ekspert.

1920–1930. aastate ehitusala uuri­mistöö temaatika kasvas välja praktilistest vajadustest, hõlmates peamiselt kohalikke ehi­tusmaterjale (maanteede ehitamiseks kasutatava kruusa ja kil­lustiku kvaliteet, eesti tehiskivid, be­tooni tugevuse ennustamine, kuker­siitasfaldi omadused, sardtellistalade armeerimine), kuid ka üldisemaid prob­leeme (materjali tugevuse mää­ramine, pinge- ja deformatsioonitensorite seosed iso­troopses keskkon­nas). 1940 hak­kas professor Maddison uurima põlev­kivituha kasutusvõimalusi ehitusliku sideai­nena. See töö katkes küll ajutiselt Teise maailmasõja ajal, kuid jätkus kohe pärast sõja lõppu. määrati Ottomar Maddisonile (Hugo Oen­goga) Nõukogude Eesti preemia uuri­muse „Põlevkivituhk sideainena“ eest. Need uurimised said märksa suurema ulatuse pärast ENSV Tea­duste Aka­deemia Ehituse ja Arhitektuuri Insti­tuudi loomist 1947. Ottomar Maddison oli selle esimene, töösuundi rajav di­rektor (1947–1950), side instituudiga aga ei katkenud te­ma surmani.

Ottomar Maddisoni on korduvalt tunnustatud riiklike autasudega: 1930 Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1940 Valgetähe III klassi teenetemärk. 1945 anti talle Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus ja 1947 Nõukogude Eesti riiklik preemia. Eesti NSV Teaduste Aka­deemia asutamisel 1946 valiti ta selle tegev­liikmeks ning füüsika-matemaatika- ja tehnikateaduste osakonna juhata­jaks.

Tuleb eriti rõhutada Ottomar Mad­disoni läbinägelikkust oma lähemate kaastöötajate valikul. Tema endistest kolleegidest ja õpilastest on saanud ehitus- ja selle naaberteaduste koolkondade tunnustatud juhid (akadeemik Nikolai Alumäe elastsete koorikute teooria, professor Heinrich Laulu raudbetoonkoori­kute projekteerimine, professor Johannes Aare õhukeseseinaliste metall­konstruktsioo­nide arvutamine, professor Valdek Kulbachi ripp­konstruktsioonid, professor Verner Kikase põlevkivituhktsemendid, teh­nikadoktor Hillar Abeni fotoelastsus, tehnikadoktor Uno Niguli lainete levik jne.).

Viiekümnendail aastail võttis rauge­matu töötahtega akadeemik Maddi­son veel kord käsile need pinnasemehaanika küsimused, mida ta nelikümmend aastat ta­gasi Peterburis oli uurinud ja väite­kirjas kaitsnud. Mitu aastat kestnud töö jõudis ta lõpe­tada paar nä­dalat enne surma.

Ottomar Maddison suri 30. jaanuaril 1959 ja maeti Metsakalmistule. 1971. aasta jaanuarist on Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna suurimal auditooriumil Otto­mar Maddisoni nimi.

 

Enno Soonurm