Tagasi

 

Toivo Erilt

TPI Ehitusteaduskonna üliõpilane 1960-65,

Rahvusooperi "Estonia" haldusdirektor alates 1996. aastast

 

Olen ehitusinsener ega ole oma elukutsevalikut kunagi kahetsenud. Kogu elutee pakub valikuid, millega kaasneb vajadus otsustada, kuhu suunduda. Enamasti on valikuvabadus aga suurem kui ristteel, kus tuleb minna kas otse, vasakule või paremale.

Mu esimene tõeliselt määrav valik oli kõrgkool. Ma kõhklesin, kas õppida lenduriks või hoopis geoloogiks? Kas minna arhitektuuri või hoopis automaatikat õppima? Või hoopis teenida raha ja seada oma elu sisse?

Ma valisin tööstus- ja tsiviilehituse eriala tollases TPIs. Olin küll ainult ühe koolivaheaja ehitusel töötanud - muide see alajaam Hiiu pargi servas on tänaseni alles -, aga armastus oma eriala vastu tuli märksa hiljem, ei teagi täpselt, mis aastal, päeval või tunnil.

Mu eriala on heasoovlikult pakkunud vabadust valida ja ma olen seda ka teinud: töötanud ehitusel, aastaid projekteerijana, ehitustööde tellijana. Instituudis praktikate käigus õppisin mitu ehituseriala, millest jäid tööraamatusse kanded: maaler, puusepp, betoneerija, müürsepp, katusetegija, motorist. Need oskused on olnud elus vajalikud nagu ka hiljem õpitud tisleri amet.

Olen suurt rõõmu tundnud aastatepikkusest tööst ajalooliste hoonetega ja nende konstruktsioonidega üle terve Eesti. Iga objekti - kiriku, linnuse, rehielamu, varase raudbetoontarindi kordumatus on süvendanud austust materiaalsete väärtuste loojate vastu, olgu need keskaegsed kiviraidurid, tuntud arhitektid, sõjaväekindlustuste rajajad või talumehed Hiiumaa külast. Iga rajatis, iga hoone, iga mööblitükk on loomingu tulemus, millesse on sisse kirjutatud oma aja võimalused, teadmised ja ajaloosündmused.