Eeskujuks noortele

 

4. detsembril täitub 120 aastat Eesti ühe kõigi aegade suurima tehnikateadlase, Eesti turbatööstuse rajaja ja riigi elektrifitseerimise perspektiivplaani koostaja Aleksander Kingu sünnist.

Aleksander Kink oli Eesti Inseneride Ühingu asutajaliige ja esimees, kaubandus-tööstusministri abi, “Tehnika Ajakirja” vastutav toimetaja, Tallinna Tehnikumi õppejõud, laki- ja värvivabriku “Pluto” omanik ning Ellamaa elektrijaama projekteerija ja ehitaja (koos K. Hangelaiuga).

Juba koolipõlves oli tal imelapse kuulsus ning tema võimed reaalainetes olid fenomenaalsed. Oma teadmisi täiendas ta Zürichi Ülikoolis ja Peterburi Mäeinstituudis. Viimase lõpetas ta cum laude 1913. aastal, olles esimeseks lõpetajaks, kelle nimi kanti instituudi “kuldautahvlile”. Andekas noormees suunati professorikutseks valmistuma  Saksamaale, kuid alanud maailmasõda tõmbas tema  plaanidele kriipsu peale. Vene kodanikuna ta interneeriti ja ainult teadlastest sõprade kaasabil jõudis Kink fiktiivsete dokumentide abil üle Rootsi Petrogradi.

Ta töötas esialgu Petrogradi ja Jekaterinenburgi Mäeinstituudi professorina, kuid väikse palga tõttu läks tööle inseneriks ja hiljem asedirektoriks Siemens-Schuckerti dünamovabrikusse.  Ta oli üks Eesti-Vene rahuläbirääkimiste algatajaid ja korraldajaid, kasutades selleks oskuslikult ära tutvust Nõukogude tööstus-kaubandusministri Krassiniga, kes oli töötanud mõnda aega tema vahetu ülemusena Siemensi kontserni peadirektorina Venemaal.

Kingu insenerlikud kavad Eestis olid peadpööritavad ja ajast kaugele ettejõudvad. Ta projekteeris hiigeljõujaama Narva jõele ja kolm hiigelsilda üle Suure Väina. 1920. aastal avaldas Kink raamatu “Tartu-Pihkva  ja Narva veetee” ja näitas, et sellise veetee rajamine on hõlpsasti realiseeritav. Ta tegi tööde läbiviimiseks täpsed arvutused ja kulutuste kalkulatsiooni, kus polnud unustatud isegi uute sadamate ehitamiseks, jõekallastele hobuseteede rajamiseks ja töömasinate ostmiseks ning kohaletoimetamiseks vajaminevat raha. Ta ei unustatud ka Omuti kärestike võimalikku rakendamist Eesti energiamajanduse teenistusse.

Tal oli palju toetajaid, kuid veelgi rohkem vihaseid vastaseid, kelle survel ta 1927. aastal lahkus ministeeriumi teenistusest eraettevõtlusse, lugedes ühtlasi elektrotehnika ja elektriaparaatide kursusi Tallinna Tehnikumis. Tema oponentide põhivastuväiteks oli rahapuudus. Kuid neile vastates ta kirjutas: "Kui Eesti riik iseseisvuse eest sõdis, ei küsinud tema, kust võtan ma raha, kas siis sellest küsimusest üle ei saa, kui Eesti iseseisvat tööstust on tarvis luua. Mis on poliitiline iseseisvus ilma majanduslise iseseisvuseta? Tühi vari, mis tema sünnitaja kehale järele hõljub. Vaba rahvas peab vabale ja iseseisvale tööstusele jõuallikad lahti tegema."

Aleksander Kink suri Tallinnas 18. detsembril 1937. aastal ja ta ei näinud oma tehniliste kavade teostumist. Kuid tema 1920. aastal ilmunud raamatu “Meie jõumajanduse sihtjooned tulewikus” sissejuhatuses esitatud laused: “Meie oleme enesele poliitilise iseseiswuse kätte wõitnud; ligem ülesanne on ka majanduslisel alal iseseiswaks saada. Ilma iseseiswa ja tugewa tööstuseta ja põllumajanduseta jääme meie ikkagi teiste rahwaste orjaks ja tallermaaks”, on mõtlemapanevad ka aastal 2002.

 

Anto Raukas