Nikolai von Glehn, tema vaim ja loss

Reede, 22. märtsil õhtul andsid Glehni lossis tooni hallipäised, hallide habemetega noorepoolsed härrasmehed. Kokku olid tulnud need, tänu kellele 25 aastat tagasi avati uuesti Glehni loss, Eesti üks omapärasemaid ja atraktiivsemaid historitsistlikke ehitisi.

Jälgimäe mõisnik, krahv Nikolai von Glehn (1841 – 1923) ehitas oma unelmatekodu Nõmmele 19. sajandi viimasel veerandil, aimamata, et – vastupidi tavaliselt sajandeid püsivatele lossidele – see loss juba mõnekümne aasta pärast on varemeteks muutunud. Põhjuseks polnud mitte halb ehitustöö, vaid Vene revolutsioon ja I maailmasõda, mis terveid riike ja rahvaid hävitasid, rääkimata ühest lossist.

Glehni peeti omal ajal kergelt veidrikuks, kui mitte just päris hulluks siinmail võõrapärase lossi ja selle ümbrusse ehitatud hiigelkrokodilli, -torni, palmimaja ja eestlaste Kalevipoja tõttu, mis küll rohkem kuradit meenutas. Omamoodi hulludeks peeti ka neid TPI Akadeemilise Meeskoori noori lauljaid, kes praeguseks ligi 40 aastat tagasi lossi taastamismõttega välja tulid. Glehni ehitatud kodu oli varemetes, nüüd tahtis meeskoor neist varemetest endale kodu ehitada.

Reedel, lossi taastamise aastapäevapeol neid omaaegseid "noori hulle" vaadates tuli mul mõte, et ega need kaks teineteisest väga kaugel olegi: Glehni hullus ja meeskoori hullus. Glehn pidi omal ajal oma kodu maha jätma, kuid tema vaim jäi lossi edasi ega lahkunud siit ka pärast lossi hävitamist. Siis see vaim püüdiski kinni noore laulja Toivo Ojaveski, kes abikaasaga juhtus lossivaremete lähedale jalutama, pistis temasse taastamise mõtte ja tema kaudu nakatas sellega kogu meeskoori. Ja paistab, et kui Glehni vaim kedagi tabab, jääb ta sinna alatiseks.

Lossi taastamistööd algasid 1965/66 ja lõppesid 1977, mil loss pidulikult avati. Kordagi selle aja jooksul ei tulnud loobumismõtet. Professor Ülo Tärno räägib oma vastilmunud raamatus "Glehni lossi kroonika", mida lossis esitleti, lossivaimust, kellesse kõik olid armunud ja kes neid pidevalt lossi tõmbas, et töö lõpule viia. Reede õhtulgi oli loss täis vitaalsust, sädelevat vaimukust, tabavat huumorit, elurõõmu – just seda Glehni lossi või siis Glehni enda vaimu, mis Ülo Tärno järgi käis omal ajal kaasas taastamistöödega.

Õhtujuht Olavi Pihlamägi oli kogu ettevõtmise autorina selle põhjalikult ja huvitavalt ette valmistanud. Üks põnev intervjuu järgnes teisele. Õige meeleolu lõi õhtu alustuseks näidatud 1977. aastal valminud film "Tudengiloss" (stsenarist Olavi Pihlamägi, re˛issöör Elmo Lööve), kus saalis istuvad hallipäised mehed vaatasid ekraanilt oma 25 aastat nooremaid kloone. Filmi näidati omal ajal ka üleliidulisel ekraanil ja see olevat siia palju uudistajaid meelitanud.


RELIIKVIA: TTÜ Kultuurikeskuse juhatuse esimees
Olavi Pihlamägi hoiab käes kiivrit, mida kandis omaaegne puhkpilliorkestri peadirigent Elmar Peäske, kui tõi esimesel laupäevakul 1966. aastal lossi varemate vahelt välja esimese raamitäie prahti.

Ülo Tärno, Vello Mespak, Jaan Ots, Toivo Ojaveski, kõik omaaegsed taastamistööde juhtkujud, meenutasid möödunut. Omamoodi hämmastav on, et 1966. aastal, mil moes oli kandiline, ülimalt lihtsustatud, peaaegu "paljas" arhitektuur ja mille ohvriks maailmas nii mõnigi väärtehitis langes, otsustati loss taastada oma sakkide, tornide ja väikeste akendega, just nii nagu Glehn ta omal ajal oli ehitanud. Projekti saamiseks korraldati arhitektuurivõistlus, kuhu laekus ka väga moekas projekt, kuid võitjaiks tunnistati Arpad Andrelleri ja Jüri Jaama tööd, mille põhimõtteks lossi ennistamisidee. ˛üriis seisid selle eest kindlalt pearomantik Vello Mespak ja peakonstruktor Ülo Tärno. Kes ütleb, et Rauakool ainult rauda toodab! Lossi romantika eest võideldi algusest peale ja kuidas see end õigustas, on nüüd, 25 aastat hiljem, selgesti näha.


ÕHTU NAELAKS kujunes prof Tärno (istub keskel) raamatu esitlus. Autogrammi soovijate piiramisrõngast ei pääsenud autor kuhugi.

Kindlasti oli täistabamus lossi sisekujunduses kasutatud paekivi, mida ilmestavad Maire Morgen-Hääle suursuguselt väärikad sepised: uksed, trepipiirded-käsipuud, valgustid. Proua Maire oli üks õhtu aukülalistest.

Lossi taastamistööd lõppesid 1977, kuid päris valmis pole loss tänagi. Põhilised tegemata tööd puudutavad abiruume ja keldrit. Oma tervitussõnavõtus, kus rektor Andres Keevallik lossi ülesehitajaid südamlikult tänas, lubas ta, et loss saab valmis TTÜ 85. aastapäevaks. Seda oli kõigil suur rõõm kuulda.

Mis saab aga Glehni muudest ehitistest, eelkõige palmimajast, mis kurval kombel edasi laguneb ja lausa kisendab abi järele. Kas on Glehni vaim liiga nõrgaks jäänud või ei suuda ta kohaneda praeguse mammona-ajaga? Kogu Glehni kompleks on hindamatu ajaloo- ja kultuuriväärtusega ja seda mitte üksnes Tallinna Tehnikaülikooli, vaid kogu meie riigi jaoks. Kas aitaks see, kui tõstataks küsimuse riigi tasandile?

Omaette probleemina arutati õhtul lossi kasutamist. Käidi välja palju ideid ja selles osas on teretulnud kogu ülikoolirahva ettepanekud. Õhtu kulminatsiooniks on kunagaise tipi meeskoori kvarteti "Kuninglik kaelkirjak" esinemine, mille peale nenditi, et aeg ei ole meid muutnud ja kui, siis ainult paremaks.

Reede õhtu Glehni lossis tegi kokkuvõtte ühest TTÜ ajaloo suuremast ja eeskuju väärivamast ettevõtmisest, mille eest on tegijatele tänulikud kõik, kes meie ajalugu ja kultuuri hindavad.


NEED INIMESED on olnud aastaid lossiga ja tema arenguga seotud.

 

Helgi Arumaa

avalike suhete osakond