In memoriam

 


HEINO LEPIKSON

1914 – 2002

 

2. detsembril lahkus manalateele Tallinna Tehnikaülikooli mehhatroonikainstituudi emeriitprofessor Heino Lepikson.

Heino Lepiksoni saatust, nagu paljude tema põlvkonnakaaslastegi oma, mõjutas suuresti II maailmasõda. Lõpetanud 1933 Tallinna Prantsuse Lütseumi cum laude, jätkas ta oma haridusteed Prantsusmaal, Nancy ülikoolis. Pärast selle edukat lõpetamist mehaanikainsenerina jäeti ta samasse tööle assistendina. Alanud sõda katkestas doktoritöö tegemise ja noor teadlane naasis kodumaale. Peale lühikest tööaega Lutheri vineerivabrikus ja samasse rajatud liidutehases, kus toodeti Nõukogude armeele vineerkorpusega lennukeid, mobiliseeriti Heino Lepikson Nõukogude armeesse. Sõja lõpetas ta Eesti Laskurdiviisi autoteenistuse ülemana.

1945 kutsuti Heino Lepikson vanemõpetajaks TPI mehaanikateaduskonda. Sellest sai alguse tema harvanähtav pikk õppejõukarjäär, mis kestis 1995. aastani.

1949 kaitses Heino Lepikson kandidaadiväitekirja ja 1950 sai dotsendiks. Professorikutse omistati talle 1962. 1956 – 1971 oli ta TPI masinaelementide kateedri juhataja.

Harvanähtavalt pikk oli ka Heino Lepiksoni teadusjuhi karjäär: 1949 – 1957 TPI teadusliku uurimissektori juhataja ja seejärel 27 aastat TPI teadusprorektor. Juhtimis- ja lektoritöö kõrvalt jätkus tal aega dissertatsioone juhendada ja raamatuid kirjutada. Tähelepanuväärsematest teostest tuleb mainida Masinaehitaja käsiraamatut I ja II ning Hammasülekanded. Geomeetria ja täpsus. Heino Lepiksoni teeneid on hinnatud kahe ENSV teaduspreemiaga (1949 ja 1977), ENSV teenelise teadlase aunimetusega (1979) ja Valgetähe V kl. teenetemärgiga (2001).

Arvukatele tema kolleegidele nii mehaanikateaduskonnas kui kogu ülikoolis, samuti sadadele temalt õpetust saanud inseneridele jääb Heino Lepiksonist mälestus kui erudeeritud teadlasest, täpsust, initsiatiivi ja korda nõudvast juhist, väga heast lektorist ning kauneid kunste hindavast inimesest.

Heino Lepikson saadeti viimsele puhkepaigale Rahumäe kalmistul 6. detsembril TTÜ aulast.