TÄNA ME MÕTLEME ja räägime EESTIMAAST

 

Kalju Loorits

Professor Kalju Loorits

teraskonstruktsioonide õppetooli juhataja

ehitusteaduskond, ehitiste projekteerimise instituut

 

Kõne Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel 23. veebruaril 2000

 

 

Väga austatud Rektor! Lugupeetud kolleegid ja külalised! Daamid ja härrad!

 

Meie riigil on tulemas sünnipäev. Kaheksakümne teine. Täna me mõtleme Eestimaast ja täna räägime Eestimaast. Me teeme seda just nii palju ja just sellises toonis, kuidas keegi meist tunneb või soovib ja mitte keegi kusagilt kõrgelt või kaugelt ei saa meid keelata! Seda on uhke tõdeda!

Lubage Teid kõiki õnnitleda Eesti Vabariigi läheneval sünnipäeval!

82 ei ole ümmargune number. Ja ega minu kõnegi ei püüa olla ainult ümar-pidulik.

Viimase kümne aasta jooksul

on piisavalt palju meie maa ja rahva ajalugu lahatud. Analüüsitud tema keerulisi arenguetappe, küll tema heitlikke, raskeid või siis edukamaid aegu. Ei taha täna siin pikemalt ajalugu ümber jutustama hakata, mõnel seigal tahaksin siiski peatuda.

Mitte just kaua aega tagasi tähistasime teist Eestile nii tähtsat aastapäeva -- Tartu rahu 80, mille rahulepingus Venemaa tunnustas "ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ja igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".

See "igavene aeg" ei kestnud kahtkümmet aastatki. Ja ega see ei kesta ju sisuliselt praegugi. Sellele viitavad vene suursaadiku härra Gluhhovi ja Venemaa välisministeeriumi hiljutised seisukohavõtud Tartu rahu suhtes. Või kogu see lõputu jahvatamine nn "vähemusrahvuste" inimõiguste ja nende rikkumise teemal.

Usun siiski, et maailm on viimase kümnekonna aastaga niipalju muutunud, et ajalugu enam korduda ei saa.

Kui lubate, ma võtan endale vabaduse teha mõningaid põikeid meie lähiminevikku.

Igal aastal on toimunud midagi sellist, millest enim räägitakse ja mis on meie käekäiku, mõtteviisi või meeleolu mõjutanud. Need mõjutused määravad ka meie tänase päeva tegemisi.

Nõukogude okupatsiooni eelne Eesti Wabariik jõudis riigina toimida kõigest napilt 20 aastat. Sinna hulka mahtus Vabadussõjaga kaasnenud kaose likvideerimine, 20. aastate suur majanduskriis ja palju muidki raskusi. Ometi suutis see riik saada omamoodi legendiks, millele tagasi mõtlemine andis jõudu kõike järgnenut üle elada.

 

Praegu on küsimus selles,

kas meie suudame oma praegusest Eesti Vabariigist samasuguse legendi luua. Kõigele vaatamata -- algus ei ole olnud halb! Kogu maailm on meie ees avanenud -- võime sõita kuhu tahes. Enamasti viisavabaltki, kui ainult raha jätkuks! Me ei pea enam tundma muret, kas ikka saame väljasõiduviisa, või äkki keegi kusagilt "kompetentsetest organitest" ei pea seda vajalikuks või võimalikuks. Üliõpilastele pakutakse välismaal õppimise võimalusi ehk rohkemgi, kui nad jõuavad ära kasutada. Meil on oma raha - Eesti kroon, stabiilne ja praktiliselt konverteeritav. Meie kauplused on kaubast tulvil, rohkemgi kui seda keegi jõuaks ära osta. Meie Tallinngi on uskumatult palju muutunud. Meil on sõnavabadus.

Winston Churchill on küll öelnud, et "kuskil ei räägita nii palju rumalusi kui seal, kus on sõnavabadus", aga tuleb ka arvestada, et tal puudus Nõukogude Liidus elamise kogemus!

Kõik see hea, mida oleme saavutanud, tundub meiegi põlvkonnale praegu sageli enesestmõistetavana, mida siis veel rääkida noortest!

Enam ei suuda me isegi alati uskuda, et kõik need kohustuslikud marksismi-leninismi õhtuülikoolid, kommunistlikud laupäevakud, üliõpilaste "kommunistliku kasvatamise" plaanid ja muud aastakümneid toimunud jaburused, lausvaled ja nõmedused toimusid tõesti reaalselt!

Kuid ometi on meis sügaval alateadlik hirm,

mis minu põlvkonnal ei kao vist päriselt kunagi.

Vaevalt, et me oleksime 10 aastat tagasi julgenud loota või uskuda, et jõuame niigi kaugele kui praegu. "Laulva revolutsiooni" ajal olime kõik nõus ära kannatama mida tahes, peaasi, et vabadus tuleks! Ometi kipume praegu küll üht, küll teist asja kiruma ja mõnigi ehk vanu aegu taga igatsema. Neid aegu, kus olulisem oli tööl käimine kui töö tegemine ja oma peaga mõtlemine oli pigem takistuseks kui plussiks elus edasi jõudmisel.

Üks mõte, mis siiski märkimist väärivate hetkede puhul ikka ja jälle tagasi tuleb -- on lõpmata kahju, et palju suurepäraseid inimesi, kes 1920.-30. aastatel ihu ja hingega meie noore riigi tegemistes kaasa lõid, ei jõudnud meie praegust aega ära oodata. Napilt. Ka näiteks minu vanemad. Ja mis veelgi kurvem - paljud nendest, kes jõudsid, on nüüd hoopiski nagu elu rataste vahele jäänud. Võib ju vabandada paljude asjadega -- meie riik on alles noor ja uus, meie majandus tahab alles üles ehitamist jne. Kõik on õige. Aga kuipalju sellest kergem hakkab?

Neli aastat tagasi Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Lennart Meri:

"Milles peitub Eesti tugevus? Eesti tugevus on eelkõige meie terve mõistus, õppimisvõime ja tegutsemistahe."

Aasta hiljem, oma tervituskõnes hariduskonverentsile ütleb ta järgmist:

"Hariduse osa riigi julgeoleku ja arengu tagamisel on suurem energeetikast, majandusest või mistahes muust valdkonnast, sest haridus on kõigi eespool loetletud tegurite eeldus. ... Erinevalt loodusressurssidest on haridus võõrandamatu ja lõputu."

Veel ütleb ta samas kõnes:

"Meie hariduspõld on vajanud sügavkündi juba aastakümnete eest. Ent samavõrra vajab hariduselu stabiilsust. Seda vajavad nii õpilased kui õpetajad, kes ei saa käed rüpes oodata, kuni Eesti riik ükskord valmis saab. Nad õpivad ja õpetavad tänaselgi päeval, sest õppimine on elu ja Elu ongi õppimine."

Targad sõnad. Ja jõudsimegi hariduse juurde.

Hariduse tähtsust EESTI maale ja rahvale

on eesti vaimuinimesed rõhutanud ammu enne meie riigi tekkimist, juba ärkamisajal. Eestlased on üks väheseid rahvaid maailmas, kes rohkem kui sajand tagasi oskasid praktiliselt sajaprotsendiliselt lugeda ja kirjutada. On vaevalt tõenäoline, et ilma selleta oleks säilinud meie keel, rahvus ja kultuur, kõige kiuste. Meie ülesandeks on tagada siin teatud mõttes järjepidevus.

Tallinna Tehnikaülikool on ainuke koht Eestis, kus on võimalik omandada akadeemilist tehnikaalast kõrgharidust. See on meile ühest küljest suur au, kuid ka väga suur vastutus. Tehnikaülikool, tolleaegne Tallinna Polütehniline Instituut, oli ka Nõukogude okupatsiooni ajal eestikeelse tehnikakultuuri kandjaks, säilitajaks ja edendajaks. Tolleaegse TPI diplomit tunnustatakse praegu kogu Euroopas. Meie ülesandeks on hea seista, et nüüd, kus meie maa on vaba, Tehnikaülikooli roll meie ühiskonna elus ja Euroopa keskkonnas ei muutuks vähem oluliseks.

Öeldakse, et peolauas ei ole viisakas tööasjust rääkida. Võib olla pole see kõige kohasem ka tänasel pidupäevaaktusel. Kuid paraku -- mis meelel, see keelel, ja vahest tasub neist asjust, mis muret teevad, siiski suu puhtaks rääkida, mitte jätta neid enda sisse vaevama. Ma ei siin rääkida sugugi selleks, et kellegi pidupäevatuju rikkuda, vaid pigem selleks, et prooviksime koos mõelda, kuidas praegusest veelgi paremat haridust anda.

Kõrghariduse kõrge taseme tagamiseks

on ühelt poolt oluline, et meil oleksid võimalikult head õppekavad ja pädevad õppejõud, teiselt poolt, et ülikoolile eelnev haridus oleks sedavõrd tasemel, et üliõpilane oleks suuteline talle pakutavat vastu võtma. Mulle tundub, et kummagagi neist kahest eeldusest ei ole praegu kõik päris hästi korras.

 

Eesti hariduspoliitikas hakkab viimasel ajal silma teatud kummaline "humanitariseerimise" tendents. Seda ei ole märganud mitte üksnes mina. Ühes umbes kuu aega tagasi ilmunud "Õpetajate Lehes" ilmunud artiklis nimetab matemaatikaõpetaja hr Tõnu Tõnso seda suisa "laushumanitariseerimiseks". Ja oma seisukohta põhjendab ta arvudega. Lubage mõned neist siin ära tuua. Härra Tõnso väitel on:

"... 1970. aastete keskkooliga võrreldes praeguses 12-klassilises koolis matemaatikatunde jäänud vähemaks 210- 560 võrra, füüsika-astronoomiatunde on vähenenud 210--245 võrra, keemiatunde 35--70 tunni võrra jne" (tuleb silmas pidada, et eri koolide õppeplaanid on üsnagi erinevad). "Samal ajal on lisandunud üle kahesaja tunni kunstiõpetust, teist samapalju muusikaõpetust. Mis kõige kummalisem, ühiskonnaõpetuse juurdekasv ulatub isegi 350--400 tunnini, kusjuures samal ajal vastavad õpetamistraditsioonid ja õpetajaskond praktiliselt puudub!"

Veel kord: reaalainete maht on vähenenud keskeltläbi 600--700 tunni võrra, samavõrd või vahest rohkemgi on lisandunud humanitaar- ja nn pseudohumanitaaraineid!

Üsna mõtlemapanev tendents. Selline reaalainete osakaalu vähenemine on minu meelest kahjuks selgesti tuntav ka meie üliõpilaste teadmistes.

Muidugi, hr Tõnsole võib vastu vaielda, ja seda on ka mitmes järgmises lehes üsna raevukalt tehtud. Aga oma tõetera on siin päris kindlasti olemas. Muide, siin on toodud ka selliseid vastuargumente, nagu "...nende teaduste viljade forsseeritud rakendamine on viinud maailma juba üsna oma lõpu lähedale..." (jutt on füüsikateadustest) -- nii väidab näiteks hr Peeter Liiv oma 4. veebruari artiklis.

Jajah. Ehk oleks kogu maailma jaoks tõesti ohutum, kui tehnikakoolid ja -ülikoolid üldse kinni paneksime!

Me ei tohiks unustada, et nn humanitaarkultuuri kui teatud mõttes pealisehitust on võimalik edukalt viljeleda suures osas vaid tänu tehnikateaduste saavutustele. Materiaalsed väärtused tuginevad siiski tehnikakultuurile!

Hariduspoliitika humanitariseerimise suunda

näitab vahest seegi, nagu kusagilt hiljuti lugesin, et Tartu Ülikoolis on keskmine professori kuupalk umbes poolteist Tehnikaülikooli vastavat keskmist kuupalka...

Kui vaadata meie televisiooni arvukaid kultuurisaateid, lugeda "Sirpi" või teisi loetavamaid kultuuriväljaandeid, jääb sageli tunne, et tehnikakõrgharidus, tehnikateadlased ja saavutused selles valdkonnas nagu ei kuulukski kultuuri hulka. Keda peame kõiges selles süüdistama? Eks vist paljuski iseennast. Kui palju on meid, s.o tehnikaharitlasi riigikogus või üldse "suures" poliitikas, võrreldes näiteks Tartu ülikooli kasvandikega? Kui palju me oleme ise oma tegemistest, probleemidest või saavutustest meie kultuuriväljaannetesse kirjutada üritanud?

Igal meie ülikooli teaduskonnal, igal siin õpetataval erialal on olemas vaieldamatult oma spetsiifika. Ehitusteaduskonna õppejõuna ei püüa ma kaugeltki väita, et minu seisukohad kehtivad kõigi teiste teaduskondade ja erialade kohta. Milles olen ma aga absoluutselt veendunud, on see, et praegune ehitusteaduskonna lõpetanud bakalaureus teab oma erialast võrratult palju vähem kui veneaegne diplomiinsener, või isegi veel äsja viieaastase stuudiumi läbi teinud nn "kraadieelõppe" lõpetanu. Ja praeguses olukorras pääseb edasi magistriõppesse ainult tühine osa bakalaureustest!

Tartu Ülikoolis kehtib põhimõtteliselt samasugune bakalaureuse--magistri süsteem, kuid vähemalt ühe teaduskonna suhtes on seal tehtud erand -- see on arstiteaduskonna. Sest äärmiselt lihtne on mõista, et arsti oskustest ja pädevusest võib sõltuda meie elu ja siin ei saa midagi rajada poolikule haridusele. Aga näiteks ehitusinseneri pädevusest? Siin võivad oskamatuse tagajärjed olla ju veelgi drastilisemad!

On kurb tõsiasi,

et vähemalt ehituserialal toodame praegu massiliselt poolharitlasi. Näen siin küll riigi ja maksumaksjate raha tuulde loopimist.

Selge, et nõukogudeaegne kõrgharidus vajas reformimist. Aga kus on üldse öeldud, et kõiki erialasid on vaja õpetada ühesuguse skeemi kohaselt ja ühekaua? (Jätame praegu arstid kõrvale.)

Ehituse erialal, eriti kui üritada koolitada projekteerijaid, on äärmiselt oluline paralleelselt teoreetiliste ainetega lasta üliõpilasel teha praktilisi töid. Ilma selleta on näiteks ehituskonstruktsioone käsitlevaid aineid peaaegu võimatu omandada.Vanasti oli ehitajatel kursuseprojekte üle kahe korra rohkem kui teistel erialadel. Praeguseks neid peaaegu ei olegi järele jäänud. On ilmne, et ainult kokaraamatut lugedes meisterkokaks ei õpi. Ja eks paljude insenerierialadega ole samuti.

Loodan siiralt, et lugupeetud kuulajad ei pea kogu seda juttu nostalgitsemiseks või vanade aegade taganutmiseks.

Viimastel aastatel on palju juttu olnud Eesti ülikoolide poolt antava kõrghariduse ühtlustamisest Euroopa ülikoolide tasemega. Paraku võib see tase kohati meie omast madalamgi olla, või vähemalt meie hiljutisest tasemest. Meie põhieesmärk peab olema meie üliõpilastele võimalikult hea hariduse andmine. Euroopa tasemele peame pürgima seal, kus see on meie omast kõrgem. Tagasiminekut ei tohiks küll ühelgi erialal lubada!

Eesti on nii väike riik ja meid on nii vähe,

et suures maailmas läbi löömiseks me peame oskama paremini kui teised. Nii on see spordis, kunstis ja meiegi aladel. See on Eesti riigi ja rahva eksistentsi üheks eelduseks. Ja see ei ole ka päris kindlasti takistuseks ei Euroopa Liitu pürgimisel ega kuskil mujal. Praeguse kursi jätkamisel peame varsti paljudel traditsioonilistelgi erialadel spetsialiste välismaalt sisse tooma.

Hiljutistel rektori valimistel tõdesin heameelega, et kõik kolm rektorikandidaati avaldasid muret meie praeguse õppesüsteemi sobivuse kohta inseneride ettevalmistamiseks. Ja see rektorikandidaatidest, kes ütles otse välja, et meie "õppekavade arendamisel tuleb seada eesmärgiks üldjuhul 5-aastase nominaalõppe tagamine insenerialadel", võitis veenva ülekaaluga. Minu meelest on see ilmne märk, et siin oleme kõik üsna ühel meelel.

Olen südames sügavalt veendunud, et see peab nii minema ja et kõik need probleemid leiavad ükskord lahenduse. Kahju on ainult nendest praegustest noortest inimestest, kelle haridustee lõpeb poole peal bakalaureusekraadiga. Võimekamad neist leiavad siiski loodetavasti väärilise rakenduse oma erialal.

Arvan, et kui ükskord viie või kümne aasta pärast siinsamas ülikooli aulas vabariigi aastapäeval keegi meist pidupäevakõnet peab, ei ole seegi kõne üksnes ülistuslaul. Need mured ja probleemid, millest täna juttu ja lisaks veel palju muudki (õppejõudude vääriline töötasu, akadeemiline järelkasv, laboratoorne baas, korralik üliõpilasküla jne) on selleks ajaks ehk ammu lahenduse leidnud ning südant valutatakse hoopis teiste asjade pärast. Ja päris kindlasti pole need vähem olulised.

Soovin kõigile siinolijaile jätkuvat teotahet, usku, visadust ja jonni ja eriti koostöövalmidust! Ainult läbiarutatud asjad jõuavad ükskord parima lahenduseni!

Maailma silmis oleme väike riik ja väike rahvas. Meie endi hinges ei pea see nii olema. Kõik on just täpselt paras ja isamaa sünnipäev meile suur ja tähtis päev. Ühe rahva väiksusest võib parimatel aegadel saada tema tugevus.

"Meil ei ole ülearuseid inimesi" , ütleb meie president, "ja kõige vähem on neid haritlaskonnas". Teha kõik parema (tehnika)hariduse nimel -- see on meie suur võimalus, see on meie kohus oma Eestimaa ja rahva ees!

Palju õnne Teile kõigile Isamaa sünnipäeva puhul! Tänan tähelepanu eest.

Puhkpilliorkester
Pidulikku meeleolu võimendas tublisti TTÜ puhkpilliorkester Reet Baueri juhatusel