ÜLIKOOLI LOSS ELAB OMA ELU

24. märtsil tähistavad TTÜ taidlejad peoga Glehni lossi 20. sünnipäeva. Need, kes 1977. a märtsikuist avamist mäletavad, on ehmatusega sunnitud märkima: elust 20 aastat läind nagu niuhti! Omamoodi tähistamist vääriva juubeli puhuse intervjuu ülikooli lehele andis Kultuurikeskuse juhataja OLAVI PIHLAMÄGI. Ajaloolis-filosoofiline tagasivaade lossi saamisloole prof ÜLO TÄRNO sulest jõuab lugeja ette aprilli alguspäevil ilmuvas ajakirjas Tallinna Ülikoolid.

Mida kujutab Glehni loss endast täna? Olavi Pihlamägi alustab vastamist kapitaalselt remonditud WCdest, kust "vaatab vastu Euroopa, mis on kahjuks kallis".

Lossi kasutamisel on otsustatud lähtuda põhimõttest, et juhuslikud inimesed tänavalt sinna pidu organiseerima enam ei pääse. Juriidiliste isikutega aetakse asju nii, et nõutakse garantiikirja, mille järel ürituse korraldaja maksab kinni kõik peo ajal teostatud lõhkumised. See tähendab ka, et lihtsalt mingid tudengid lossi pidu panema ei saa. Kui taotletakse ürituse tulu, nõuab ülikooli kultuurikeskus oma tuluosa.Tasuta kasutavad lossi taidlejad ja korporatsioonid.

"Mind ajab vihale, kui tudengid tulevad ja nõuavad lossi suurelise põhjendusega: meie oma! meie ise ehitasime! Misasja tänane 20aastane tudeng teab sellest, kuidas lossi 20-30 aastat tagasi ehitati!" OP on veendunud, et loss kuulub Tehnikaülikoolile ja eeskätt ülikooli positiivset immidzhit loovale taidluskonnale.

(Muide, neile, kes ei mäleta - kui loss sündis ja talle nime pandi, keelas nõukogude kompartei niisuguse nimetuse nagu "Glehni loss", sest Glehnil selle seltskonnaga arvatavasti paremad suhted puudusid. Mõeldi välja omalaadne nimemonstrum: Tallinna Polütehnilise Instituudi Taidlejate Maja. Nii fikseeriti see ametlikes dokumentides ja ajakirjanduses. Rahvasuud aga teatavasti sulgeda ei saa ja tänaseks kannab loss õigusega oma tegelikku ja igati väärikat nime.)

Loomulikult üüritakse lossi heal meelel välja vastavalt ürituse ja kliendi usaldusväärsusele. Üürimäärad on kehtestanud ülikooli valitsus.

OP märgib, et eks lossi asend ja vajadus tema järele on muutunud ka tänu sellele, et Tallinnas tegutsevad kaks mammutklubi: Hollywood ja Dekoltee. Nad mahutavad palju ja teevad kõik, et üliõpilased seal käiksid. Nädala sees neisse tungi ei ole ja seetõttu on tudengitele välja pakutud soodushinnaga neljapäevad.

Kolmandiku aasta ettevõtmistest moodustavad taidlejate omad, natuke on ka TTÜ enda allüksuste üritusi. Siiski tuleb nentida, et lossi müüakse vähe. Firmad ei jaksa oma pidude jaoks lossi osta. Korralik pidu maksab vähemalt 20 000 krooni.

Kõige õudsam üritus OP sõnul on olnud Koonderakonna ja Arengupartei noorte läbustamine  selle aasta veebruaris, mil sadakond noort vahetult peale lossi remonti jõid ennast loomalikult täis. Füüsiliselt lõhuti kõike ettejuhtuvat ning rõduaknast loobiti pudeleid alla purskkaevu. Ühes Eesti Ekspressi numbris tutvustab Meelis Laidmets ennast kui 21. sajandi presidenti, kuid OP sõnul olevat ta "ilma vastutustundeta ja organiseerimisvõimeta inimene, kes on asunud joobnud kamba etteotsa". Üldistav iseloomustus on sündinud just kirjeldatud ettevõtmise põhjal, kus nimetatud noormees oli üks organiseerijaid.

OP palub antud hinnangut mitte võtta kui rubriiki oh, noored hukas! Erakonnad olla teinud ka soliidseid üritusi.

"Papptopsikutes viina müük jääb igatahes ära," on OP resoluutne. Kuigi loss pole kunagi olnud ega hakka ka tulevikus nunnakloostriks, on ja jääb joomine kontrolli alla. Seni on õnnestunumad organiseerijad teinud koostööd TTÜ toiduainete instituudiga, aga ka kuulsa Frensiga (kes mäletatavasti korraldas ka presidendi vastuvõtu), kus töötab Tiit Ojaveski. Tiit on TTÜ meeskoori laulja Toivo Ojaveski poeg, Toivo Ojaveski on aga üks neist meestest, kellele kuulub omaaegne idee loss taastada.

Ja muide - üks Ojaveski-nimeline mees oli kunagi Nõmme linnapea.

Loss elab oma igapäevast elu, märgib OP rahulolevalt. Ainult tudengipoolne initsiatiiv on võrreldes varasemate aastatega soikunud. Läbi üliõpilasvalitsuse pole ettepanekuid tulnud.

Aja märgina näeb OP, et eestlased hakkavad järjest rohkem pidusid korraldama. Kui 1993.-1994. aastal oli seltsielu peaaegu täiesti välja surnud ja valitses kroonijärgne vaene aeg, siis "nutsime rõõmust, kui keegi kord kuus tuli ruume küsima". Alates 1995. aastast on märgata huvi tõusu ja 1996. a detsembris oli terve jõulukuu välja müüdud.

Naistepäeva- ja maipühade üritusi muidugi enam ei ole, väidab OP. Kuid aastalõppu ei saa tähistamata jätta. Samuti sünnivad uued traditsioonid.

Kokkuvõtteks ütleb OP: "Ega me eriti ei nuta. Loss ei ole rahategemise masin - ka siis mitte, kui ümberringi valitseb rahaajastu. Me ikka valime, kes sinna sisse saavad."

Kirjutanud
Urmi Reinde