40 aastat elektriajamiinseneride koolitust Tallinna Tehnikaülikoolis

1. septembril täitus 40 aastat TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituudi loomisest. Instituudi direktor professor JUHAN LAUGIS andis Tallinna Ülikoolide lugejale sel puhul intervjuu.

Kuidas kõik alguse sai?

Tänast nime kandev elektriajamite ja jõuelektroonika instituut loodi Eesti iseseisvumise järel, 9. juunil 1992. Eriala ajalugu kirjutatakse aga 1. septembrist 1956, kui tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) mehaanikateaduskonda asutati tööstuse elektrifitseerimise kateeder, mille õigusjärglased tänased "ajamimehed" on. Instituudi praegune nimi iseloomustab jõuelektroonika osatähtsust nüüdisaegsetes reguleeritavates elektriajamites ja tutvustab meid paremini välisriikides.

Praeguseks oleme ette valmistanud 1590 tugevvoolu-elektriinseneri elektriajamite erialal. Enamik lõpetanuist töötab omandatud erialal, tegeldes elektrienergia kasutamise probleemidega.

Paljud meie vilistlased töötavad edukalt ka elektrienergia tootmise ja jaotamise alal.

Mis asi on üldse elektriajam?

Tihti samastatakse elektriajam lihtsalt elektrimootoriga.Tegelikult on asi keerukam. Iga elektrimootorit on vaja käivitada, sageli ka kiirust muuta ning seisatada, tähendab, elektrimootor tuleb ühendada elektrivõrguga. Selleks peab olema sobiv lülitusaparaat, s.o. juhtimisseade. Kiiruse reguleerimiseks peab olema muundur, mille abil võib muuta elektrimootorile antava pinge parameetreid. Vahel muundatakse vahelduvpinge alalispingeks ja vastupidi.

Lõpuks on nii, et elektrimootoriga pannakse tööle mingi masin, kõige lihtsamal juhul näiteks kohvimasin, ventilaator, pump, tõstuk, mitmemootoriline töömasin metallide, puidu, plastmasside jm töötlemiseks. Elektrimootori ja nimetatud masinate vahel peab olema ülekandemehhanism, milleks võib olla sidur, hammas- või rihmülekanne jne. Seega on elektriajam elektromehaaniline seade, mis koosneb elektrimootorist, juhtimisseadmest, muundurist ja ülekandemehhanismist ning on ette nähtud töömasina liikumapanemiseks.

Ajaloolises aspektis on elektriajamite areng selline, et ülekandemehhanism ja elektrimootor ise on muutunud üha lihtsamaks, juhtimis- ja muundurseade aga aina keerulisemaks. See tähendab üha laialdasemat arvutustehnika ja jõuelektroonika kasutamist kaasaegsetes elektriajamites.

Elektriajamite poolt tarbitakse tänapäeval 2/3 toodetud energiast. Võrdluseks olgu öeldud, et elektervalgustuse poolt kasutatakse kõigest ca 10 protsenti.

Keda nimetaksite teadlaste ja õppjõudude seast, kes instituudi elus määravat osa on etendanud?

Oma panuse on andnud kõik meil õpetanud inimesed. Nimetaksin aga kolme nime.

Aleksander Voldek, esimene kateedrijuhataja 1956-1961. Tema tööaeg TPIs jäi küll lühikeseks, kuid see-eest viljakaks. Prof Voldek lahkus meilt, kui ta valiti Leningradi Polütehnilise Instituudi elektrimasinate kateedri juhatajaks. Ta töötas seal kuni 1977.aastani. Prof Voldekut loeti NSVL-s üheks kolmest juhtivast spetsialistist meie valdkonnas.

1961. a asus kateedri etteotsa Hugo Tiismus, kes hiljem töötas ka TPI õppeprorektorina. Tema juhtimisel loodi kateedri juurde tugev magnethüdrodünaamiliste (MHD-) elektriajamite uurimise ja väljatöötamise koolkond. TPI elektriajamite kateeder oli 80.aastate algul juhtiv teadus-ja õppekeskus NSVL-s MHD-elektriajamite alal.

Prof Tiismus on alates 1991. a professor emeritus.

Professor Endel Risthein on Eesti Vabariigi juhtiv spetsialist elektervalgustuse ja elektrivarustuse alal, kes on töötanud õppejõu ja teadlasena alates tööstuse elektrifitseerimise kateedri loomisest ning jätkab professorina ka algaval õppeaastal. Äsja tähistas ta 70. sünnipäeva. Kõik kolm teadlast pälvisid omal ajal Eesti preemia sulametalli elektromagnetiliste liikumapanekuseadmete väljatöötamise eest.

Kas teil on probleeme noortudengite vastuvõtuga - energiatehnika valdkond ei ole teatavasti TTÜ "edetabelis" just kõige populaarsem?

Seda küsimust esitatakse meile sageli. Huvi energiatehnika vastu ei ole loomulikult võrreldav majanduse, ärikorralduse või infotehnoloogia alase suundumusega. Sel suvel võeti energiatehnika valdkonda 160 uut üliõpilast, nendest 120 eesti (laekus kõigest 103 avaldust) ja 40 (tervelt 139 avaldust) vene õppekeelega.

Märkimisväärne on ja huvi tunduvat kasvu energiatehnika vastu näitab suvine vastuvõtt magistriõppesse.

Eesti tööturul ületab nõudmine elektriajamite ja jõuelektroonika lõpetanute osas pakkumise. Seetõttu jääb loota, et lähiaastatel paneb turumajandus paika noorte huvi ka meie eriala vastu.

Kas teie eriala omandanud insenerid on tööturul konkurentsivõimelised?

Vaatamata suhteliselt tagasihoidlikule õppebaasile (mõtlen siin laborite sisustuse kiiret aegumist ja tippaparatuuri vähesust) ei tekita meie spetsialistide ettevalmistus piinlikkust. Paljud üliõpilased on edukalt koostanud oma diplomitööd Saksamaa, Soome ja Rootsi kõrgkoolides ja firmades sealsete professorite juhendamisel. Meie üliõpilaste teoreetilisi teadmisi ja oskusi on kõrgelt hinnatud. Välisfirmad on meie noortele teinud soodsaid lühi- ja pikemaajalisi tööpakkumisi, mida noored on ka edukalt realiseerunud. Järelikult on meie haridus konkurentsivõimeline.

Õppejõudude vanus, Eesti kõrghariduse valupunkt - kas see puudutab ka "ajamimehi"?

Praegu on elektriajamite ja jõuelektroonika instituudis põhikohaga ametis 10 õppejõudu, neist 3 professorit ja 4 dotsenti. Kõige vanem õppejõud on 70 ja noorim 26aastane. Õppejõudude keskmine vanus on 48 aastat - selle näitajaga peaksime terves Tehnikaülikoolis olema suhteliselt heal kohal.

Kas teie instituudil on n-ö kollektiivne arvamus Eesti ja Balti elektrijaamade privatiseerimise kohta?

Eesti riigile peaks kuuluma vähemalt 51 protsenti. Enne lõpliku otsuse langetamist peaks valmima väga põhjalik ja kompetentne analüüs.

Kuidas suhtute täienduskoolitusse oma erialast lähtuvalt?

Väga positiivselt. Seda saab aga siis teha, kui on nõudlus ja kui on, mida pakkuda.

Tänu Siemensi toetusele ja mõistvale suhtumisele sisustasime 1995. a novembris programmeeritavate kontrollerite Simatic-S5 õppelaboratooriumi, kus saab nüüd tänapäevasel tasemel üliõpilastele õpetust anda, aga ka võimaldada täienduskoolitust firmade tööstusautomaatikaga tegelevatele spetsialistidele. Möödunud aasta novembrist kuni käesoleva aasta maini viisime läbi viis täienduskoolitusseminari. Eeskujuks teistele firmadele tooksin Rakvere Lihakombinaadi, kust meie seminaridel osales 12 töötajat. See on ka üsna loomulik, sest neil seal on tootmisprotsessi automatiseerimisel käigus üle 40 programmeeritava kontrolleri Simatic S5.

Täienduskoolituste kulud kannavad iseenesest mõistetavalt firmad ise. See on järelikult üks võimalus instituudile raha juurde teenida.

Noored kolleegid Argo Rosin, Margus Leoste ja Jüri Joller on saanud väga hea ettevalmistuse selliste seminaride läbiviimiseks tänu Saksamaa kõrgkoolide ja firmade abile. Instituut on hiljuti pakkunud veel teisigi täienduskoolituse seminare, nagu "Uut elektervalgustuse projekteerimises" prof E. Ristheina juhtimisel. Üks selleteemaline seminar toimus aprilli alguses isegi Pärnus. Sel sügisel on plaanis seda korrata Lõuna-Eesti projekteerimisfirmadele Tartus.

Sügissemestril jätkuvad täienduskoolitusseminarid sellistel teemadel nagu "Elektromagnetiline ühildatavus", "Elektervalgustuse masinprojekteerimine", "Elektrivarustuse masinprojekteerimine", "Elektroonikaseadmete masinprojekteerimine" ja "Automaatikasüsteemide masinprojekteerimine".

Kui laialdased on instituudi välissidemed?

Üldhinnanguna ütleksin välissidemete kohta - head. Kronoloogilises järjestuses näeks koostööpartnerite nimistu välja niisugune: Moskva Energeetika Instituut (prof V.Iljinski), Chemnitz-Zwichau Tehnikaülikool (prof P.-K. Budig), Helsingi Tehnikaülikool (prof T. Jokinen), Kempteni Erialakõrgkool (prof J. Steinbrunn), Lundi Tehnikaülikool (prof M. Alaküla), Vilniuse Tehnikaülikool (prof A. Smilgevicius), Riia Tehnikaülikool (prof J. Greivulis) jt. Loetletud professoritest on Peter-Klaus Budig ja Tapani Jokinen Tallinna Tehnikaülikooli audoktorid.

Viimase viie aasta koostöö on kõige sisukam ja resultatiivsem olnud Kempteni Erialakõrgkooliga, tänu sealse professori Johannes Steinbrunni abile ja huvile Eesti majanduse arengu vastu. Septembrikuust alates on ta muide külalisprofessorina meie instituudis ja loeb üliõpilastele ning magistrantidele 64-tunnise elektriajamite juhtimise kursuse.

Tuleks ka mainida, et ka meie õppejõud on väliskõrgkoolides konkurentsivõimelised. Nii luges prof E. Risthein 1992. a kevadsemestril Kempteni Erialakõrgkoolis elektervalgustuse kursust, mille sealsed üliõpilased hästi vastu võtsid.

Kõrgkoolidest kostab kõva vingumist, et raha ei ole ja palgad on madalad... Mis teie arvate?

Virisemine ja vingumine Eestimaa haridust ja teadust edasi ei vii. Tööd on rohkem teha kui sotsialismi ajal ja tuleb otsida uusi väljundeid: täienduskoolitus, abi tööstusele mitmesuguste teenuste näol, kirjastamistegevus, ekspertiisid jne. Kaunis lootusetu näib olevat selliste instituutide tulevik, kus kõige noorem õppejõud on üle 50 aasta vana. Sellele kaasneb sageli asjaolu, et ega polegi siis midagi tänapäevaste nõuete järgi ühiskonnale pakkuda.

Jõudu teile ja edu jätkumist!

Urmi Reinde