TOIMETAJALT 5-02
Haldur Õim – sündinud 22. jaanuaril 1942. Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli
ajaloo-keeleteaduskonna matemaatilise ja strukturaallingvistika alal 1965,
filoloogiakandidaat 1970 (väitekiri eesti keele alal), filoloogiadoktor
1983 (väitekiri eesti keele ja üldkeeleteaduse alal), Eesti Teaduste Akadeemia
akadeemik 1994. TRÜ kriminoloogia labori vanemteadur (1969-1977), TRÜ eesti
keele kateedri vanemõpetaja (1977-1983), sama kateedri dotsent (1983-1985),
aastast 1985 professor, aastast 1992 Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse korraline
professor. Aastatel 1975-1976 staûeerinud Zürichi Ülikoolis, 1981-1984
Helsingi Ülikooli lektor, 1991-1992 külalisprofessor Saksamaal Koblenz-Landau
Ülikooli arvutuslingvistika insituudis. Teadustöö põhisuunad: teoreetiline
lingvistika, arvutilingvistika ja keeletehnoloogia
Mõni aeg tagasi [20.09.02] kirjutati alla memorandumile, mille kohaselt
Eesti liitub Euroopa Liidu programmiga eContent. eContent on tegelikult
osa väga ulatuslikust ja ambitsioonikast programmist “eEurope: An Information
Society For All”. Kuid eContent on meile oluline selle poolest, et selle
põhieesmärgiks on tarkvara väljatöötamine eri keelte jaoks ja neis keeltes
talletatud kultuuripärandiga töötamiseks. Tähendab ju content eesti keeles
sisu.
Euroopa Liit on paljukeelne ja -kultuuriline ühendus ja on deklareerinud,
et selliseks ka jääb, säilitades sellesse kuuluvate maade keelelise ja
kultuurilise identiteedi. Kuidas seda tagada, on üks keerulisemaid EL-i
ees seisvaid strateegilisi ülesandeid.
1992. aastal valmis A. Danzini juhitud uurimisrühma raport Euroopa Komisjonile
“Euroopa keelte infrastruktuurist” (nn Danzini raport). Selles seostati
EL-i paljukeelsus otseselt infotehnoloogia vahendite kaasamisega probleemi
lahendamisse. Suurel määral selle raporti mõjul kavandati EL-is ulatuslike
ürituste programm Euroopa juhtimiseks infoühiskonda ning konkreetselt keeletöötlusvahendite
arendamiseks. Muidugi ei ole vajadus keelte arvutitöötlusvahendite järele
spetsiifiline ainult Euroopale, see on infoühiskonna vältimatu eeldus üldse.
Ja see haakub otseselt sellise ala olulisuse kasvuga, mida tänapäeval tunneme
keeletehnoloogia nime all.
Keeletehnoloogia on terminina üsna uus, kuid selle juured ulatuvad aastakümnete
taha. Vaieldakse praegugi selle üle, missugused seosed on keeletehnoloogial
näiteks arvutilingvistikaga või tehisintellektiga. Viimaste alguse võib
aga paigutada vähemalt 20. sajandi 50ndatesse aastatesse. Eestis on selle
ajalugu palju lühem. Paremal juhul võib vähemalt arvutilingvistikas esimestest
tõsisematest katsetest rääkida 1980ndate aastate keskpaigast alates.
EL-i keeletehnoloogiaprogrammiga liitusid Eesti uurijad 1995. aastal, kui
käivitus Copernicus-programm. Areng on olnud kiire. Oleme osalenud EL-i
4. raamprogrammis ja osaleme 5. raamprogrammis. Ent Eesti on väike ja meie
endi senised võimalused on olnud tagasihoidlikult öeldes piiratud. Kui
Eesti riik tõsimeeli tahab eContenti programmis osaleda, peab ta ka keeletehnoloogiale
vastavat tähelepanu pöörama.