Menüü
· Viimane number
· A&A konverentsi slaidid
· Küberturve
· Tudengitelt
· E-õpe
· Videomaterjalid
· Avalikud loengud
· Ilmunud numbrid
· Magistrirubriik
· Teemad
· Otsi
· Tellimine
· Küsitlused
· Soovita meid
· Tagasiside
· Top 10
· Statistika
· Toimetuskolleegium

Logi sisse
Kasutajanimi

Parool

Registreeri kasutajaks
Unustasid parooli?

Tarkvara õiguskaitse küsimusi tänapäeva infoühiskonnas
Postitatud: Thursday, April 24 @ 22:58:20 EEST by Ants Kukrus

Andmeturve
Ilmus numbris 01/2002


TARKVARA KUI INTELLEKTUAALOMAND

Intellektuaalomand on õiguste kompleks ja see koosneb varalistest ning isiklikest (moraalsetest) õigustest.

Arvutid on tekitanud meie elus põhjaliku pöörde. Neist on saanud hädavajalikud töövahendid riigijuhtimises, panganduses, hariduses, transpordis, meditsiinis, ettevõtetes, rääkimata teadusest. Tarkvara tähtsus võrreldes teiste inimintellekti väljendusvormidega, nagu leiutised, tööstusdisainilahendused, kirjandus, muusika ja kunst, kasvab päev-päevalt.

Arvutitarkvara all mõistetakse üldjuhul arvutiprogramme ja teisi materjale, mis on valmistatud seoses arvuti kasutamisega. Siia kuuluvad programmi kirjeldused ja programmi kasutamist puudutavad materjalid, näiteks kasutusjuhend ja probleemi kirjeldus. Arvutiprogrammid on siiski tarkvara kõige tähtsam osa. Nad juhivad arvutioperatsioone vastavalt saavutatavale tulemusele (näiteks tootmisprotsessi kontrollimine jne.).

Arvutiprogrammide kaitse küsimus kerkis päevakorrale 1980. aastatel, kui USA kohtus ei suudetud otsustada, millise õiguse alla peaksid need kuuluma. Tegelikkuses ei ole arvutitarkvara üheselt mõistetav objekt, nii nagu näiteks mõni kunsti- või kirjandusteos. Konkreetsemalt võttes hõlmab arvutitarkvara mitmeid alaosi, mis kõik kuuluvad iseseisvalt kaitsmisele. Võtame näiteks tuntud tarkvaratootja Microsofti. Tema pakutav toode Windows 2000 on küll iseseisev operatsioonisüsteem (sisuliselt programm), kuid sellegipoolest kaitstakse autoriõigusega programmi ennast, selle lähtekoodi, kogu dokumentatsiooni jne.

Arvutiprogrammi definitsioon. Pärast 1980. aastal toimunud vaidlusi USA autoriõiguse seaduse (AutÕS) üle, leiti, et tuleb täpselt määratleda, mille all ja kuidas kaitsta arvutiprogramme. 1980. aastal lisati Copyright Act´i (autoriõiguse seadus) mõiste: "Arvutiprogramm on kogum käske ja juhiseid, mille abil arvuti otseselt või kaudselt toob esile mingid kindlad tulemused." Seda mõistet kritiseeriti palju, sest see olevat liiga kitsapiiriliselt määratletud ega kaitse arvutiprogrammi täielikult igas vormis, mida programm võib omandada. Hiljem lisati punkt, mis kaitseb arvutiprogrammi kui kirjandusteost (samal põhimõttel toimib ka Eesti AutÕS). Autoriõiguse seaduses on aga selgesõnaliselt punkt "Autoriõigusega ei kaitsta: ideid, mõisteid, teooriaid, protsesse, süsteeme, meetodeid, kontseptsioone, printsiipe, avastusi, leiutisi jms. intellektuaalse tegevuse resultaate, mis on kirjeldatud, selgitatud või muul viisil väljendatud". Selliste piirangute tõttu on raske määratleda, mil viisil kaitsta arvutiprogrammi. Euroopa Nõukogu arvutiprogrammide õiguskaitset käsitleva direktiivi 91/250/EMÜ 14. maist 1991 kohaselt "hõlmab termin arvutiprogramm mis tahes vormis programme, kaasa arvatud riistvarasse inkorporeeritavaid; kõnealune termin hõlmab ka arvutiprogrammi väljaarendamisele suunatud ettevalmistavat väljatöötust tingimusel, et ettevalmistava töö laad on selline, et töö hilisemal astmel võib selle tulemuseks olla arvutiprogramm; kriteeriumidena, mida kasutatakse, et kindlaks määrata, kas arvutiprogramm on või ei ole algupärand, ei tohiks kasutada arvutiprogrammi kvalitatiivsetest või esteetilistest omadustest tulenevaid eeliseid."

Lähtekood vs. objektkood. On olemas kaks erinevat meetodit, kuidas arvutiprogramm võib eksisteerida - lähtekood ja objektkood. Seaduse definitsioon kirjandusteoste kohta on piisavalt lai, et neid mõlemat mõistet endasse haarata. USA-s on teada mitmeid kohtuasju, kus ei suudeta leida lahendust lähtekoodi ja objektkoodi kaitseks. Seadus annab õiguse kaitsta "kirjutisi", kuid mida teha siis, kui tegu pole seaduse kohaselt kirjutisega. Seaduse järgi puuduvad objektkeelel omadused, mis laseks teda kirjutiseks pidada. Apple Computer, Inc. vs. Franklin Computer Corp kohtuasjaga seoses jõuti otsusele, et seadust tuleb täpsustada. 1980. aasta USA autoriõiguse seaduse muudatusse kirjutati kohtupraktika põhjal punkt: "Arvutiprogramm, ükskõik, kas objektkoodina või lähtekoodina esitatult, on 'kirjandusteos' ja kaitstud autoriseerimata kopeerimise eest, olenemata tema objekt- või lähtekoodi versioonist". Hilisemad juriidilised otsused on kinnitanud seda väidet. Ka Eesti AutÕS-is on määratletud, et autorikaitse laieneb arvutiprogrammi mis tahes väljendusvormile.

Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS lepingu) artikli 10 kohaselt kaitstakse arvutiprogramme kas lähtetekstina või objektkoodi näol nagu kirjandusteoseid vastavalt Berni konventsioonile.

Mikrokood. Mikrokood koosneb paljudest "juhistest", mis käsivad mikroprotsessoril oma tuhandete transistoridega täita "makrojuhistega" etteantud ülesandeid. NEC Corp vs. Intel Corp kohtuasjas leidis kohus, et mikrokood on samuti ´arvutiprogramm'. NEC üritas vaidlustada mikrokoodi kaitstavust autoriõigusseadusega, kuna väitis, et see on osa arvutist. Kohus lükkas selle argumendi tagasi, sest lähtus Apple vs. Franklin'i kohtuasjast, mille käigus otsustati: "Ei ole ühtegi seadusesätet, mis väidaks, et erinevat tüüpi arvutiprogramme, sõltuvalt funktsioonist, mida ta täidab arvutis, peaks kaitsma erinevalt."

Dokumentatsioon. Arvutiprogrammi dokumentatsioon jaotub üldjuhul kaheks liigiks.

Esimene liik on kirjeldus, mida kasutatakse programmi arendusel. Programmi kirjeldus võib olla nii jutustavas vormis kui ka skemaatiliselt või loogiliselt esitatud diagramm programmi funktsioonidest. Sellises vormis kirjeldusi saab selgelt kaitsta kirjandusteostena.

Teine dokumentatsiooni liik on toetav materjal, st. igasugune materjal programmi kasutaja abistamiseks. Selle alla kuuluvad kõik kasutusjuhendid, "probleemilahendajad" (troubleshooters), "kasulikud nõuanded" (tips) jne. Ka siin on ilmselge, et neid saab kaitsta vaid kirjandusteostena.

Arvutiprogrammide loomine nõuab suurte inim-, tehniliste ja finantsressursside investeerimist. Samal ajal kulub nende kopeerimisele tühiselt vähe, võrreldes nende loomisele tehtavate kulutustega. Arvutustehnika algaastatel olid kulutused riistvarale palju suuremad kui tarkvarale, käesoleval ajal on pilt kardinaalselt muutunud: tarkvarakulutused ületavad palju kordi riistvarakulutusi. Et arvutiprogrammide väljatöötamine nõuab suuri materiaalseid kulutusi, siis on vaja luua efektiivne kaitsesüsteem. Arvutiprogrammide ebaseaduslik kasutamine ja kopeerimine on tõsiseks probleemiks tänapäeva arvutitööstuses. Maailmas ei eksisteeri ühtset ja efektiivset tarkvara õiguskaitsemehhanismi, hoolimata sellest, et probleemi kallal töötavad juristid, matemaatikud, majandusspetsialistid ja paljud rahvusvahelised organisatsioonid, nagu WIPO, UNESCO ja Euroopa Liit.

Vastavalt oma spetsiifikale on kõik arvutiprogrammid kaitstud. Enne personaalarvutite ilmumist said patendi- ja autoriõigus oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Probleem tarkvara õiguskaitsest muutus aktuaalseks 1970. aastatel. Tarkvara õiguskaitse muutus tootjatele olemuslikuks probleemiks, seda koos plahvatusliku arvutite levikuga - personaalarvutite leiutamisega. Praegu on situatsioon oluliselt muutunud ja tekkinud on uued mõisted, nagu tehisintellekt, automaatne andmekäitlus, ning infovahetus on saavutanud hoopis uue taseme. Tarkvara ei ole seotud enam materiaalse kandjaga, sest vastav tööstus on kolinud Internetti, mille turustuslikes eelistes ei kahtle enam keegi.

Käesoleval ajal kasutatakse tarkvara kaitseks järgmisi õiguslikke kaitsevahendeid:

  1. patendiõigus
  2. autoriõigus
  3. oskusteave (know-how)
  4. ärisaladus (trade secret)
  5. lepinguõigus
  6. lipiklitsents ("shrink wrap" licence)
  7. kaubamärk (trademark protection).

WIPO andmetel kasutatakse patendiõigust 5% juhtudest tarkvara kaitseks, autoriõigust 15-17% juhtudest ja oskusteavet (know-how) ning äriseadust (trade secret) 78% tarkvara kaitseks.

Peab kohe märkima, et tarkvara õiguskaitsega on seotud palju probleeme, sest puudub spetsiaalne efektiivne kaitsesüsteem ja olemasolevate alla tarkvara täielikult ei sobi. Alljärgnevalt vaatleme neid lähemalt.

PATENDIÕIGUS JA TARKVARA

Patendiõigus oli esimene õiguslik institutsioon, mida püüti rakendada uue intellektuaalse produkti kaitseks. Seda võib põhjendada asjaoluga, et arvutustehnikat tootvad firmad olid patendindusega hästi kursis. Aastate jooksul muutus nii riistvara kui ka tarkvara ning tohutult kasvas tarkvara efektiivsus ja osatähtsus iseseisva intellektuaalse produkti ja kaubana. Vahelduva eduga toimus ka tema patendikaitse. Sellega on seotud küllaltki suur hulk patendivaidlusi ja kohtuprotsesse, eriti Ameerika Ühendriikides. Patendikaitse vastaste põhilised argumendid on järgmised:

  1. patentidega kaitstakse tehnilisi lahendusi, tarkvara seda ei ole
  2. programmjuhitavate tehniliste lahenduste puhul on tegemist tuntud tehnilise osaga, millele annab uudsuse ja uue efekti programm, kuid et tehnilises osas leiutist ei ole ning programmiline osa patendikaitsele ei allu, siis on kogu lahenduse kaitse välistatud
  3. tarkvarale kui mittemateriaalsele produktile ei ole võimalik teha ekspertiisi
  4. leiutised, mis on seotud matemaatilist algoritmi või teisi teaduslikke printsiipe sooritava programmiga, ei ole patenditavad. Sellised leiutised ei ole midagi muud kui abstraktsed ideed
  5. riistvara või tarkvara seotus leiutisega ei ole reeglina oluliseks faktoriks patentsuse määramisel, v.a. arvutiprogrammid, mis on tihedalt seotud arvuti juhtimisega uudse ja mitteilmse tehnilise protsessi läbiviimisel
  6. puudub ühtne tarkvara andmebaas, mistõttu pole võimalik uut lahendust võrrelda olemasolevatega, hinnata selle uudsust jne.

Nende probleemid on suurel määral samad, mis on mitmel korral juba kerkinud patendisüsteemi ette igasuguste uute patendikaitse objektide sisseviimisel (näiteks mõõtmismeetodid, keemilised protsessid, mikroorganismid, taimesordid), kuid on leidnud iga kord lahenduse. Probleemi üheks võimalikuks lahenduseks oleks tarkvara jaotamine kolmeks õigusobjektiks: materiaalseks kandjaks, sisuks ja vormiks. Sel juhul esimest kaitstakse omandiõiguse, viimast aga autoriõiguse alusel. Tarkvara sisu tuleks kaitsta uue õigusliku institutsiooni alusel.

Patendiõiguse kohaldatavuse olemuslikele põhimõtetele, ka Euroopas, pandi alus USA kohtukaasuses Diamond versus Diehr, 3. märtsil 1981. aastal.

Ameerika patendiseaduse kohaselt võib patendi saada igaüks, kes leiutab või avastab uue ja kasuliku protsessi, masina, tootmisviisi või tehisaine. Vaadeldes arvutiprogrammi kui "kodeeritud käskude hulka digitaalse arvuti jaoks", mis sellisel juhul ei ole midagi muud kui idee väljendus, ei saaks arvutiprogramme kunagi patentseks pidada, sest nad ei ole masin, tootmisviis ega tehisaine. Samal ajal võib arvutiprogramm kujutada erinevaid protsessi samme. "Protsessi" defineeritakse kui objektile sooritatavat tegevust või tegevuste seeriat eesmärgiga muuta tema olemust või olekut. Protsess nõuab, et teatud asjad peaksid olema tehtud teatud tähenduses ja teatud järjestuses, kuid kasutatavad vahendid omavad teisejärgulist tähtsust. Seda definitsiooni ongi kasutatud eespool mainitud kohtuprotsessi otsuses. USA Ülemkohus leidis, et arvutit kasutav uudne kummi kuumutamise protsess on patentne, ja fakti, et uudsus seisnes matemaatilise algoritmi ja arvutiprogrammi kasutamises (mis kumbki ei ole iseseisvalt patentne), peeti mitteoluliseks. Seoses kõnealuse kohtuotsusega muutis ka Ameerika Ühendriikide Patendiamet oma poliitikat programmleiutiste patentsuse kohta. Töötati välja ka ekspertiisijuhendi standard otsustamaks, kas programmleiutis on patentne või mitte. Selleks kasutatakse kaheastmelist testi. Esimesel sammul määratakse, kas patendinõudlus sisaldab otseselt või kaudselt matemaatilist algoritmi. Eitava vastuse puhul ei ole selles osas patendiõiguse rakendamiseks mingeid takistusi. Jaatava vastuse puhul jätkatakse testimist ja teisel sammul määratakse, kas matemaatilist algoritmi kõrvale jättes leidub allesjäänud osas midagi patenditavat, st. kas patendinõudlus sisaldab protsessi, masinat või mingit muud seaduses ettenähtud objekti. Aparaati puudutava nõudluse puhul analüüsitakse, kas aparaadi töö põhineb täielikult matemaatilisel algoritmil. Kui jah, siis tähendaks see algoritmi eelisomadust, mistõttu patendiõigust ei saa rakendada. Samalaadsed põhimõtete muutused kajastuvad ka Euroopa Patendiameti korralduses 6. märtsist 1985. a. ekspertiisieeskirjade muutmise kohta ning Saksamaa Patendiameti teadaandes nr. 1/87 5. detsembrist 1986 täienduste kohta ekspertiisijuhendis arvutite programme ja reegleid sisaldavate leiutistaotluste osas.

Selliseid muudatusi küllaltki jäigas patendisüsteemis võib pidada tõepoolest revolutsioonilisteks. Tõenäoliselt kutsuvad need esile veel terve seeria uusi muudatusi patendieeskirjades, uute objektide tunnistamist patentseteks, ekspertiisi liberaliseerumist ning uute riikide haaramist nende muudatustega. Maailma suurimad tarkvaratootjad võimaldavad järgmist patendi- seadusest lähtuvat arvutite tarkvara kaitset:

  1. arvutiprogrammid kui sellised ei ole patenditavad, nad ei ole tehnilist laadi leiutised. Enamikus arenenud maade patendiseadustes on vastu võetud eranditena arvutitarkvaraga seotud leiutistele patendi andmise eeskirjad, kuid suures osas lähtutakse arvutitarkvara õiguskaitsel siiski omandiseadusest
  2. leiutised, mis on seotud matemaatilist algoritmi või teisi teaduslikke printsiipe sooritava programmiga, ei ole patenditavad. Sellised leiutised ei ole midagi rohkemat kui abstraktsed ideed. Fakt, et leiutisega on seotud arvuti riistvara või tarkvara, ei mõjuta üldjuhul leiutisele patendi andmist
  3. arvutiprogrammid, mis on tihedalt seotud arvuti juhtimisega uudse ja mitteilmse tehnilise protsessi läbiviimisel, on patenditavad. Arvatakse, et programmi poolt juhitav arvuti on lihtsalt masin, mis sooritab tehnilisi protsesse teatud järjekorras
  4. patendiseadust võib lugeda sobivaks, kui arvutiprogrammidega seotud leiutiste puhul püütakse kaitsta konkreetset kasutamise vormi ja mitte selle aluseks olevaid ideid.

Analoogiliselt USA eeskirjadele andis ka Euroopa Patendiamet 1985. aastal välja arvutiprogrammide patentimisel läbiviidava analüüsi juhtnöörid, millede põhiülesandeks on välja selgitada, kas tegemist on matemaatilise meetodi-algoritmiga või tehnilise protsessiga.

AUTORIÕIGUS JA TARKVARA

Tänapäeval on enamikus tööstuslikult arenenud riikides tarkvara õiguskaitse vormiks autoriõigus. Kui piirduda vaid tähtsamate riikidega, siis selliselt kaitstakse programme näiteks Austraalias, Brasiilias, Prantsusmaal, Saksamaal, Ungaris, Indias, Indoneesias, Jaapanis, Malaisias, Mehhikos, Filipiinidel, Lõuna-Koreas, Hispaanias, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti Vabariik. Kuna autoriõigus kaitseb vaid teose vormi, mitte aga selle aluseks olevat ideed, siis ei blokeeri see tehnilist progressi. Autoriõigus tagab ka rahvusvahelise intellektuaalomandi õiguskaitse, lähtudes Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioonist (Berne Convention for the Protection of Literary and Artistic Works) ning Ülemaailmsest autoriõiguse konventsioonist (Universal Copyright Convention, UCC).

Autoriõigus, mis kujunes välja kunsti-, muusika- ja kirjandusteoste autorite õiguste kaitseks, võimaldab järgmisi õiguslikke samme:

  1. fikseerida autorsust
  2. fikseerida prioriteeti
  3. keelata igasugune teksti muutmine autori loata
  4. keelata antud teose kopeerimine (kommertseesmärkidel), sealhulgas ka kirjandusteose tõlkimine. Üldreeglina on lubatud kopeerida teaduslikel, õppe- ja meditsiinilistel eesmärkidel.

Praktikas on realiseeritud tarkvara kaitsmist autoriõigusega kolmel viisil:

  1. kehtiva seadusandluse muutmise ja täiendamise teel (USA-s 1980, Prantsusmaal 1985, Jaapanis 1986 jm.)
  2. kehtivas seadusandluses autoriõigusega objektide loetellu uue objekti "arvutiprogrammid" lülitamisega (Saksamaal 1985, Suurbritannias 1985 jm.)
  3. eraldi õigusakti vastuvõtmisega, mis aga oma põhimõtetes tugineb autoriõigusele (näiteks Korea Vabariik ja Brasiilia).

Osas riikides piirdutakse justiitsorganite selgitustega, et arvutiprogrammid on kaitstavad kehtiva autoriõigusega, selle institutsiooni ühe objektina (kirjalik teos), viimast muutmata (Rootsis 1986, Itaalias 1985 jm.). Enamikus riikides on tarkvara kuritarvitamise eest ette nähtud küllaltki ranged tsiviil- ja kriminaalmeetmed.

Võib öelda, et autoriõiguslik kaitse on tarkvara ebaõige kasutamise vältimise põhialus, sest autoriõigused ei ole üksnes kahjunõude alus või õigusrikkumise koosseisu määratlus, vaid autoriõigus kannab endas kogu tarkvara kui intellektuaalomandi kaitse väärtust, st. see on loomulik side autori ja teose vahel. Autoriõigus on levinuim õiguskaitse vorm, mida praktikas tarkvara kaitseks kasutatakse. Sama teed on läinud ka Eesti positiivne õigus, lisaks autoriõiguse seaduse vastavatele sätetele reguleerib antud valdkonda ka Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon (Berne Convention for the Protection of Literary and Artistic Works) ning Ülemaailmne autoriõiguse konventsioon (Universal Copyright Convention, UCC). Vastavalt Berni konventsioonile kaitstakse arvutiprogramme kas lähtetekstina või objektkoodi näol nagu kirjandusteoseid.

Tekib küsimus, kas kaitstud on ainult programmi inimloetav osa või ka juba arvuti jaoks käivitatavaks muudetud (kompileeritud) programmi- ehk objektkood. Arvutiprogrammide lähtetekstid on küll üsna lähedal kirjaliku teose tavapärasele definitsioonile, kuid programmide lähtetekstide ja hilisema kompileeritud programmi käitumise vahel ei ole ranget üksühest seost - samasugust käitumist võib saavutada tekstiliselt väga erinevate lähtetekstidega.

Eesti autoriõiguse seadus kaitseb kirjandus-, kunsti-, ja teadusteoseid, täpsemalt, nende mingisugust objektiivset väljendusvormi, mis on originaalse loomingulise tegevuse tulemus. Tarkvara sobib nende näitajate alla, on originaalse loomingulise tegevuse objektiivne väljendusvorm. Autoriõiguse seadus sätestab teosed, millele tekib autoriõigus - § 4 lg. 3 p. 3 - arvutiprogrammid, mida kaitstakse nagu kirjandusteoseid, kaitse laieneb arvutiprogrammi mistahes väljendusvormile. See tähendab, et autoriõigus kaitseb ka programmi ja programmi väljanägemist (look-and-feel) või muud disainiga seotud aspekti.

Kõigest hoolimata võib autoriõiguse kui õiguse instituudi kohaldamist tarkvarale pidada mõneti sobimatuks. Probleem seisneb selles, et kuna autoriõigus kaitseb vaid teose vormi, mitte aga selle aluseks olevat ideed, siis ei blokeeri see tehnilist progressi. Nimelt, kui tarkvara defineerida kui seeriat kodeeritud instruktsioone digitaalsele arvutile, laieneb autoriõigus küll instruktsioonidele, aga üksnes selle vormilisele kujule. Instruktsioonide kandev osa - idee, algoritm - jääb juriidilise kaitseta. Järelikult ei laiene autoriõigus tarkvara sisule, selle loogilisele ülesehitusele, vaid pelgalt vormile, milles tarkvara kasutajale tajutav on. Autoriõigus kaitseb objektkoodi ja lähteteksti otsese kopeerimise eest. Autoriõiguslik kaitse ei laiene ideedele ja põhimõtetele, millele rajanevad arvutiprogrammi elemendid, kaasa arvatud programmi kasutajaliidese aluseks olevad ideed ja põhimõtted (Vt. AutÕS § 5, lg. 8). Kui teine isik jõuab samasugusele või väga sarnasele tulemusele iseseisvalt töötades, siis ei ole tegemist teise autori loodud teosega, see tähendab, et kaks programmi, mis on pealt näha väga sarnased või isegi identsed, võivad kasutada täiesti erinevaid algoritme ja olla erinevad ning iseseisvad teosed.

Paljud tänapäevased programmid toodetakse meetodil, millega programmid koostatakse olemasolevatest komponentidest (valmisprogrammidest või programmiosadest), tootmine põhineb väga suures osas olemasolevate tarkvaratükkide tasakaalustamisel ja kokkuühendamisel. Enamik arvutiprogrammidest ei ole iseseisvalt ühe autori või autorite kollektiivi loominguna sündinud teos, vaid kasutatakse teiste isikute poolt kirjutatud tekste. Samuti ei pruugi käivitamise ajal kõik programmi tööks vajalikud komponendid arvutis olemas olla - need laetakse töö käigus arvutivõrgu vahendusel arvutisse, kus programm töötab. See tekitab omakorda ebaselgust autoriõiguste kuuluvuse üle, pole isegi selge, kus teos tegelikult asub ja kas seda kasutatakse eemal asuvas serverarvutis või lõppkasutaja juures, kus laetud komponendid käivituvad.

Autoriõiguse seaduse mõttes on teose kopeerimine, igasugune reprodutseerimine tegevus, mille tulemusena saadakse teosest mitu füüsilist eksemplari. Tarkvara kopeerimise all võib mõista ka programmi laadimist arvuti kõvakettale, mis teatavasti on vajalik programmi käivitamiseks. Jääb ebaselgeks, mida mõista tarkvara kopeerimise all, kui tegemist on mitte arvutiprogrammi, vaid mingi muu tarkvaraosaga, mida programm tööks kasutab. Sellisteks objektideks võivad olla näiteks funktsioonide teegid (library), kellegi poolt loodud alusmoodulid, mille peale arendajad loovad teised kihid, mis ongi mõeldud selleks, et teised programmid saaksid kasutada neis olevaid funktsioone ja objekte. Kui kirjutatav programm kasutab mõnda teegis olevat funktsiooni, siis programmi lähtetekstide arvuti jaoks käivitatavasse vormi teisendamise käigus kopeeritakse ka teegis olevad funktsioonid programmi koodi. Selliste teiste programmide poolt kasutatavate funktsiooniteekide kaitsmisel tekivad mõningad õiguslikud probleemid, mis tuleks litsentsi andmisel reguleerida.

Arvutiprogrammi inimese jaoks loetav tekstiline esitus on programmi lähtetekst, mis võimaldab programmi taas luua. Kui avaldada arvutiprogrammi lähtetekst, on konkurentidel väga lihtne välja selgitada funktsioonid ja tööpõhimõtted ning saadud ideid kasutada oma programmides.

Mõnes riigis saab autoriõigust registreerida. Spetsiaalselt arvutiprogrammide registreerimiseks on USA-s eraldi reeglistik, mille alusel tuleb programmist eraldada mitte kogu lähtetekst, vaid ainult esimesed ja viimased 25 lehekülge lähtetekstist ja kogu programm masinkoodi ehk käivitamisvalmis programmina.

Avaldamiseks loetakse ka tarkvara Internetis või mistahes üldsusele avatud arvutisüsteemis avaldamist. Seejuures on kaitse suhtes oluline, mis riigis avaldamine toimus, sest õiguskaitse sõltub sellest, kas riigil, kus kaitset soovitakse, on vastavad siduvad kokkulepped.

Pöördprojekteerimine tähendab masinkoodiks kompileeritud programmi tõlkimist tagasi inimesele loetavaks programmi lähtetekstiks, mille tulemusena saab võimalikuks programmi tööpõhimõtete ja käitumise analüüs. Selline tegevus võimaldab välja selgitada programmi aluseks olevad algoritmid ja ideed. Et autoriõigus kaitseb üksnes otsese kopeerimise eest, siis programmi puhul on küsitav, kas näiteks alamprogrammide või üksikute käskude ümberpaigutamist võib lugeda kopeerimiseks või on tegemist juba iseseisva teosega.

Teksti muutmise ja täiendamise keeld ei ole arvutiprogrammide puhul praktikas alati rakendatav (mõne programmi kasutamine eeldab ka selle edasikirjutamist, uute käskude lisamist). Samuti on kopeerimisena käsitletav olukord, kus arvutikasutaja, maha laadides mõnda Interneti faili, salvestab selle automaatselt oma arvuti kõvakettale. Salvestamine toimub kasutaja tahtluseta. Sellist kopeerimist sooritavad pea kõik üldlevinud Interneti brauserid. Eesmärk on selles, et kasutaja saaks hiljem samasid faile kiiremini kasutada, aga ometi on tegemist AutÕS-i mõttes reprodutseerimisega.

Tarkvaratööstus on väga kiiresti arenev valdkond ning autori eluiga pluss 70 aastat (olenevalt siseriiklikust regulatsioonist) on autoriõiguste kestuseks ilmselgelt liiga palju. Nii kaua ei ole tavaliselt ükski arvutiprogramm käibel, autori õiguste, eriti varaliste õiguste kaitsmine on nii pikal perioodil mõttetu. Ka seab see kahtluse alla traditsioonilise autoriõiguse rakendamise põhjendatuse tarkvara õiguskaitsevormina. Hoolimata eelnimetatud vastuoludest on autoriõigus maailmas enim praktiseeritav intellektuaalomandi õiguskaitsevorm. Autoriõiguse populaarsust õiguspraktikas tarkvara kaitsel võib põhjendada järgmiselt:

  1. puudub tarkvara spetsiifilisusele vastav õiguse instituut, võrreldes tööstusomandi õiguskaitsega on autoriõiguse teke lihtsam, odavam ja kiirem
  2. programmeerijad (tarkvara autorid) ise leiavad palju ühist programmi ja kirjaliku teose vahel, süüvimata õiguslikku konflikti
  3. mitmekümneaastased katsed lahendada probleem teiste õiguslike institutsioonide baasil on olnud vähem tulemuslikud
  4. avalik-õiguslik reguleeritus on vältimatu, autoriõiguses on haldusorganitel olemas vastavad õigusaktid ja kogemused.

Tarkvara universaalsus, kõrge kaubanduslik väärtus ja laiaulatuslik levik kõikides inimtegevuse valdkondades ning riikides nõudis autoritelt ja firmadelt pikaleveninud probleemi lahendamist, autoriõiguse seadus võlus oma ettevalmistamise ja töölerakendamise lihtsusega, kaitse tekke suure kiiruse ja odavusega. Seoses autoriõiguse kasutuselevõtmisega tekkisid paljud seadusandlikud lahknevused Euroopa riikide seadusandluses, selle ühtlustamiseks kiitis Europarlament 14. mail 1991. aastal heaks direktiivi (91/250/EEC) arvutiprogrammide õiguskaitse kohta. Selle tähtsamateks seisukohtadeks on:

  1. arvutiprogramme kaitstakse autoriõiguslikult kirjalike teostena kui kirjandus- ja kunstiteoseid Berni konventsiooni tähenduses
  2. mõistega "arvutiprogramm" haaratakse ka tema loomise lähtematerjali, kui see võimaldab programmi hilisemat taasloomist (definitsiooni ei anta, sest kardetakse, et see jääb progressile jalgu)
  3. kaitse laieneb arvutiprogrammide kõigile avaldumisvormidele, aga programmi mingi elemendi aluse moodustavaid ideid ja põhimõtteid ei kaitsta
  4. arvutiprogramme kaitstakse individuaalsete teostena kui autori isikliku vaimse töö tulemust, mingeid lisatingimusi kaitstavuse määramisel (näiteks registreerimis- või deponeerimis- kohustust) ei rakendata
  5. arvutiprogrammi autoriks võib olla nii füüsiline isik, füüsiliste isikute grupp kui ka juriidiline isik
  6. õiguste valdaja ainuõigused sisaldavad õigust teostada või lubada järgmisi toiminguid:
    1. arvutiprogrammi igal viisil ja igas vormis kestev või ajutine, osaline või terviklik reprodutseerimine
    2. arvutiprogrammi tõlkimine, kohendamine, sobitamine jm. ümbertöötamine
    3. originaalse arvutiprogrammi või selle koopia igas vormis avalik levitamine, ka laenutamine
  7. erandina on lubatud seaduslikul omanikul õiguste valdaja loata, kui see on vajalik programmi kasutamiseks:
    1. lepinguliste eritingimuste puudumise korral eelmisest loetelust kahe esimese toimingu teostamine, kaasa arvatud vigade parandamine
    2. varukoopia tegemine, kui see on vajalik programmi kasutamiseks
    3. vaadelda, uurida või testida programmi funktsioneerimist, selgitamaks välja programmelemendi aluseks olevaid ideid ja põhimõtteid
  8. õiguste valdaja nõusolekut ei vajata aga koodi reprodutseerimiseks või tõlkimiseks, kui see on vajalik informatsiooni saamiseks sõltumatult loodud arvutiprogrammi koostalitlusvõime (interoperability) tagamiseks teiste programmidega (real tingimustel, samuti kehtivad piirangud saadud informatsiooni kasutamisel)
  9. kaitse kestuseks on kehtestatud (Berni konventsiooni mõjul) autori eluiga pluss 50 aastat pärast tema (või viimase elava autori) surma.

Märkigem, et tekkis tõsine kahtlus autoriõiguse efektiivsuses antud spetsiifilise kaitseobjekti suhtes, kuid alternatiivi puudumine ning võimalus kiiresti saada kasvõi mingisugune kaitse sundis kuni parema lahenduse leidmiseni kasutama seda moodust.

Tavaliselt on enamikus riikides tarkvara kuritarvitamise eest ette nähtud küllaltki ranged sanktsioonid - rahatrahvid, konfiskeerimised ja vabadusekaotus. Avaliku võimu nii tugevat sekkumist võib põhjendada mitte ainult autorite õiguste kaitsega, vaid mittesekkumine mõjub pärssivalt kogu riigi majandusele.

OSKUSTEAVE (KNOW-HOW)

Arvutitarkvara õiguskaitset võib rakendada ka läbi oskusteabe (know-how) instituudi. Oskusteabe põhimõtteks on hoida ranges saladuses oma eriteadmisi, tehnoloogilisi võtteid, tootmissaladusi ja muud. Oskusteave võib sisalduda tootes, olla selles nähtav või olla tootmisprotsessi osaks. Oskusteabe, nagu ka patendi ja autoriõiguste üleandmine toimub lepinguõiguse alusel. Õigusliku süsteemina sisaldab see ka juriidilisi norme, mis kaitsevad oskusteabe kuritarvitamise vastu - tsiviilvastutus, mis väljendub kahju hüvitamises.

Oskusteave on käsitletav iseseisva õigusinstituudina pärast selle edasiandmist. Isiku teadmised ja oskused on käsitletavad oskusteabena alles siis, kui need edasi antakse ning lepinguliste kohustustega seotakse.

Oskusteave on praktikas leidnud palju kasutamist, ja seda rakendavad peamiselt tarkvarafirmad, ostes oskusteavet vastava eriala spetsialistidelt. Rahvusvahelises praktikas kujutab oskusteave enamikul juhtudel põhiobjektide kasutamiseks või realiseerimiseks vajalikku lisainfot, mida võib üle anda erilepinguga, näiteks oskusteabe üleandelepinguga. Arvutitarkvaraalane oskusteave on põhiliselt seotud tarkvara disainiga. Selline oskusteave on kõigile selgelt nähtav ja lihtsalt kopeeritav. Samas võib disaini esialgne tootmine olla väga kulukas. Seda sorti oskusteabe näiteks võiks olla interaktiivsetes programmides kasutatavad kasutajaliidesed (so. programmi nii öelda kasutaja poole suunatud nägu, selle võimaluste loogiline struktuur jms) ja tegevuse kujutamiseks kasutatavad metafoorid, mis määravad ära, kuidas kasutaja teostab programmi abil mingeid ülesandeid. Oskusteave võib olla ka mitte otseselt tajutav, peituda programmi algoritmides või andmestruktuurides, milles seisnebki tarkvara põhiväärtus - info esitusviisides ja töötlusalgoritmides. Viimati nimetatud nn. peidetud oskusteabe võib omandada programmi lähtetekstide litsentseerimisel, aga seda on võimalik kätte saada ka programmi pöördprojekteerimise teel. Siiski on oskusteabel õiguskaitsevahendina järgmised puudused:

  1. et kaitstava objekti fikseerimine on komplitseeritud, siis on õigusrikkumiste tuvastamine ja vastutusele võtmine raskendatud, pealegi on kaitseobjekt sageli ranges saladuses
  2. oluline osa programmides sisalduvast oskusteabest on juba üsna pinnapealse uuringu tulemusena kättesaadav (disain), olemasoleva programmi käitumise imiteerimine on võrreldes esialgse väljatöötamisega mitu korda odavam
  3. et õiguskaitse on sätestatud lepinguõigusega, saab vastutust oskusteabe kuritarvitamise eest eeldada üksnes lepingupooltelt. Kolmandate isikute vastutus piirdub taolisel juhul vaid süülise tsiviilkahju hüvitamisega, kusjuures kahjunõuet ei saa esitada isikule, kes polnud teadlik oskusteabe levitamise keelust. Isikud, kes ei ole oskusteavet hõlmava lepinguga seotud ning kes pahauskselt või juhuslikult on saanud juurdepääsu oskusteabe olemusele, ei vastuta viimase levitamise eest lepingulistel alustel
  4. et oskusteave on immateriaalne vara (eriteadmised) ja seda on ilmselt võimatu detailselt fikseerida, siis on kuritarvitanud isikule nõuete esitamine komplitseeritud, sest kahjunõue peab olema selgelt väljendatav ja omama kindlat rahalist väärtust. Erand on lepingus määratud kohustise tagamise vahend.

Põhiliselt on õigusnormid siduvad ainult firmateenistujate ja lepingupartnerite suhtes. Raske on ka esitada pretensioone töölt lahkunud isikule, kes kasutas oskusteavet, sest ta ei viinud kaasa mingit materiaalset eset (seadet, infokandjat, dokumentatsiooni ja muud), vaid ainult oma teadmisi. Oskusteabe põhiline kitsaskoht seisneb selle abstraktsuses, õiguskaitse eeldab aga konkreetset ja tajutavat väljendust. Õiguste ja kohustuste fikseerimine lepingus on põhjendatud juhul, kui rikkumiste korral on kahju reaalselt tõendatav.

ÄRISALADUS (TRADE SECRET)

Tarkvara erinevatele osadele tekib autoriõigus alles kogumist eraldamisel ehk autoriõigus laieneb tarkvarale tervikuna, mitte osadele ükshaaval. Ärisaladus aga võib eksisteerida koostisosade üksikutel elementidel iseseisvalt. Näiteks võib olla ärisaladusena kaitstav programmi algkood, samas kui programmeerimiskeel on avalik. Kui autoriõigus väljendab eraõiguslike huvide kaitse kõrval ka avaliku võimu omasid, siis ärisaladus on keskendunud eelkõige eraõiguslike huvide kaitsele.

Ärisaladus on segu erinevatest õiguslikest teooriatest ning põhineb peamiselt avalikustamise suhtes tundlike ideede ja informatsiooni arendamise, levitamise ja kasutamisega kaasnevate selgesõnaliselt või kaudselt väljendatud piirangute või lepingu objektil.

Ärisaladus tagab õiguskaitse ainult juhul, kui objektiks olev informatsioon on tõepoolest saladus. Ärisaladuse funktsionaalsus on tagatud, kui ta näib ärisaladusena ja seda koheldakse kui ärisaladust.

Ärisaladuse õiguse peamine toime väljendub õiguses keelata teisel isikul kaubanduslikku väärtust omava salajase informatsiooni kasutamist või avalikustamist, keelab info edasiandmise kolmandatele isikutele. Et aga isikul tekiksid ärisaladuse suhtes kohustused ja/või õigused, tuleb need lepinguga sätestada.

Ärisaladus on harilikult fikseeritud dokumentides ja avaldub lepingulises kohustuses. Tõendamiskohustus ärisaladuse hoidmise kui juriidilise kohustuse kohta lasub isikul, kes esitab hagi lepingu rikkumise kohta.

Erinevalt patendiõigusest ei keela ärisaladuse institutsioon isikul ärisaladuse objektiks oleva info kasutamist sõltumata selle saamise viisist. Ärisaladuse valdajal ei ole õigust takistada teisel isikul iseseisvalt välja töötada ja kasutada ärisaladuse objektiks olevaid tehnoloogiaid. Ärisaladus hõlmab üksnes saladuses oleva info hankimist, mis on vastuolus sellise info kasutamise ja avalikustamise reeglitega. Kui patent kaitseb seda objekti ka pärast leiutamist, avastamist - patendi omanik omab ainuõigust oma leiutisele -, siis ärisaladuse valdaja ei saa kellelegi pretensioone esitada, viidates asjaolule, et säärane objekt juba eksisteerib.

Kui autoriõiguse rakendamisel tekivad autori õigused ja kohustused teose loomise hetkest, siis ärisaladuse puhul tuleb õigused ja kohustused fikseerida lepinguga. Juhuslik, st. heauskne ärisaladuse teadasaamine ei tekita kellelegi mingeid kohustusi. Süüline tegutsemine loob aluse vähemalt tsiviilvastutuse kohaldamisele. Samuti erineb ärisaladus selle poolest, et viimasega võib kaitsta tarkvara mõnda üksikut funktsiooni, struktuuri, ideed, loogikat ja valemeid, sest autoriõigus kaitseb teost tervikuna. Kui ärisaladus laieneb ka tarkvara ideelisele ülesehitusele (sisule), siis autoriõigus kaitseb juriidiliselt üksnes tarkvara kui otseselt tajutavat teost, selle vormi, mitte sisu.

Maailma suurima tarkvaratoodanguga riigis USA-s kasutatakse ärisaladuse määratlemiseks järgmist definitsiooni: ärisaladus võib endas sisaldada iga valemit, mustrit, võtet või informatsiooni kompilatsiooni, mida isik kasutab ettevõtluses ja mis võib talle anda konkurentsieelise nende konkurentide ees, kes selle objekti ei tea. Sellel määratlusel on ka mõningad piirangud:

  1. sellist infot, mis on kõigile teada mõne firma kohta, ei peeta ärisaladuseks (ärisaladusena ei ole käsitletavad ainulaadsed, kuid kasutajale kättesaadavad programmikäsud, nt. arvutiprogrammi Linux algkood)
  2. informatsiooni, mille põhjal on võimalik vigu vältida, ei peeta ärisaladuseks (nt. negatiivne kogemus, veateateid põhjustavad asjaolud).

Nagu oskusteabe juures, on ka ärisaladuse kui õiguskaitsevormi suurimaks puuduseks õigus iseseisvalt välja töötada õiguskaitse all olev objekt, st. ärisaladuse õigus ei keela selle objektiks oleva infoga identse info väljatöötamist. Iseseisvat väljatöötamist ei saa õiguslikult keegi takistada.

Teatavasti on tarkvara võimalik välja töötada ka, kasutades tagurpidi arendamise ehk dekompileerimise ehk pöördprojekteerimise meetodit (reverse engineering), selle käigus analüüsitakse olemasolevat tarkvaralist toodet ning tulemusena leitakse programmi aluseks olevad ideed. Eestis sätestab AutÕS § 24 lg. 3: õiguse selgitada välja programmielemendi aluseks olnud ideed ja põhimõtted juhul, kui isik teeb seda programmi laadimise, esitamise, käitamise, ülekandmise või talletamise käigus, mille tegemiseks ta on õigustatud. Ärisaladuse rikkumisena on tegevus tõlgendatav juhul, kui see on lepingus sätestatud.

Et ärisaladuse jõustumine ja tingimused on määratletavad lepinguõigusega ning dispositiivsed õigusnormid ei takista lepinguga sätestada tagurpidi väljatöötamise keeldu, on põhimõtteliselt ärisaladusega võimalik keelata tagurpidi arendus. Siiski ei laiene selline lepinguline keeld kolmandate isikute suhtes ning lepingulist vastutust neile kohaldada ei saa.

Ärisaladuse kuritarvitamisena ei ole tõlgendatav selliste toodete kopeerimine, mille puhul kopeerimise aluseks olev info on saadud seaduslikul teel. Et vältida eelkirjeldatud olukorda, tuleb ärisaladust hoida ja käsitleda saladusena. Isik, kes on saanud ärisaladuse heauskselt enda käsutusse, võib selle kasutamist ilma piiranguteta jätkata. Peamine on, et iga uus ärisaladuse valdaja on lepinguliselt seotud kohustusega saladust hoida. Lähtuvalt eeltoodust lakkab ärisaladus eksisteerimast, kui see muutub avalikuks, ükskõik millisel moel (sh. õnnetusjuhtum, loodusõnnetus). Tarkvara- arendajad peavad järelikult rakendama piisavaid julgeolekumeetmeid ja personalile pandavaid piiranguid selleks, et nende ärisaladused püsiksid saladuses ja säilitaksid kaitstuse. Seega, kui muidu võiks ärisaladust pidada vähekulukaks, siis saladuse säilitamise kulud on reeglina üsna suured.

Üldiselt võib ärisaladuse objektiks olla iga väärtuslik info, mille hankimiseks peab huvitatud isik kulutama üsna suuri ressursse. Samas võib ärisaladuse enda eksistents või funktsioneerimise kirjeldus olla ärisaladuseks, kuna see võib omada strateegilist tähendust. Praktikas kasutatakse ärisaladusõigust peamiselt süsteemi dokumentatsiooni kaitsmiseks, sest see sisaldab sageli kogu programmi loogikat. See sätestatakse lepingus tavaliselt dokumentide ja nendes sisalduva informatsiooni levitamise keelus. Õiguskaitse maksimeerimiseks oleks mõttekas selline keeld siduda leppetrahviga. Vahel koheldakse ka kasutusjuhendeid kui ärisaladust, sidudes ka need levitamise keeluga. Seda on mõistlik teha juhul, kui instruktsioonidest on nähtuv või tuletatav liiga palju infot ning see seab ohtu terve programmi ärisaladuse kaitse. Vaieldav on tarkvara enda käsitlemine ärisaladuse objektina. See praktika ei pruugi olla alati õigustatud, sest ärisaladuseks peetakse hoopis nende aluseks olevat disaini loogikat ja toimimist. Teisest küljest võivad mõned programmid olla niivõrd komplitseeritud, et nende kohta levitatavale infole võib panna lisapiiranguid isegi siis, kui toode on juba turule jõudnud.

Enamiku tarkvaratootjate jaoks on ärisaladuse ja autoriõiguse kombinatsioon osutunud kõige efektiivsemaks vahendiks arvutiprogrammide volitamata kasutamise, kopeerimise või levitamise vältimisel.

LEPINGUÕIGUS

Tarkvara õiguskaitsel on laialdast kasutamist leidnud ka lepinguõigus. M. Kindermani järgi on tarkvara üleandelepingul kaks funktsiooni:

  1. ta fikseerib mingisuguste õiguste üleandmise partnerile lepingus näidatud tarkvara kasutamise osas
  2. tagab nimetatud tarkvara õiguskaitse kuritarvitamise eest lepingupartnerite vahel kooskõlastatud meetmete abil.

Firmade ja autori(-te) õiguste kaitseks tuleks tarkvara üleandelepingutes kajastada järgmised tingimused:

  1. keelata üleantavate programmide igasugune tiražeerimine
  2. lubada tiražeerimist ainult oma tarbeks
  3. keelata koopiate ja muude materjalide üleandmist kolmandatele isikutele
  4. kohustada igasugustes publikatsioonides (teaduslikud artiklid, reklaamprospektid, näituste referaadid ja muud), kus on kirjeldatud või nimetatud tarkvara või sellega varustatud riistvara, obligatoorselt viitama tarkvara tegelikule väljatöötajale ja autorile
  5. sama nõuda ka igasuguse tehnilise dokumentatsiooni osas
  6. viia programmi teksti ja eraldi kinnitada kandjale väljatöötaja ja autorite rekvisiidid (näiteks: programmi nimetus, valmimise aasta või prioriteedi kuupäev, autoriõiguse märk ©, autorite nimed) ning nõuda lepingupartnerilt nende säilitamist ja ülekandmist kõikidele koopiatele
  7. varustada programm ja kandja asutuse kaubamärgiga ning anda selle kasutamisõigus üle täiendava lepinguga, pidades samuti obligatoorseks iga koopia varustamist antud kaubamärgiga.

    Lisaks loetletule on veel rida olulisi momente, mida tuleb kajastada tarkvara üleandelepingus:

  8. õigus (või keeld) muuta või täiendada programmi
  9. lubada viia programmi muudatusi ja/või täiendusi, seejuures aga näha ette tarkvara loojate viivitamatut informeerimist
  10. kooskõlastada teatud muudatuste ja täienduste määr (mitmel pool peetakse selleks 20%), millest alates tuleb seda programmi lugeda juba uueks iseseisvaks versiooniks. Siin aga tekib ka mõningaid küsimusi: millest arvestada 20%, kas algoritmist, millel põhineb programm, programmi üldmahust, käskude arvust või muust? Kes ja kuidas seda määrab?
  11. uue versiooni puhul nõuda, et selles viidatakse algallikale ja selle autorile
  12. on vaja põhimõtteliselt otsustada, keda lugeda uue versiooni autoriks ja kas esialgse tarkvara autor on uue versiooni kaasautor
  13. kas uue versiooni loomisel ja selle edasimüümisel on selle valdaja kohustatud oma esialgsele lepingupartnerile maksma osa müügitulust.

Oma loomult on lepinguõigus küllalt sarnane oskusteabega ning tal on samad puudused. Enamikul juhtudel sõlmitakse leping kahe poole vahel, kuid lepinguga sidumata kolmandad isikud ei kanna sellisel juhul mingit vastutust tarkvara kuritarvitamise eest. Lepinguõigusel on ka omad eelised tarkvara kaitsel, sest ta võib haarata laiemat objektide hulka (programmi, selle kirjeldust, instruktsioone, abimaterjale jne.), mis on praktiliselt välistatud teistes õiguslikes institutsioonides. Lepingu sisu võib puudutada nii tarkvara välist esitust (nagu autoriõiguses) kui ka tema ideed, kontseptsiooni (nagu patendiõiguses).

Lepinguõigus mängib rolli kõikide eelkirjeldatud tarkvara õiguskaitse vormide (patendiõigus, autoriõigus, oskusteave, ärisaladus) puhul. Lepinguga saab üle või kasutada anda autoriõigusi, patenti, oskusteavet, ärisaladust ning kaubamärki. Oskusteave ja ärisaladus on paratamatult seotud lepinguliste suhetega, need ei rakendu ilma selleta.

Eesti seadusandluses laieneb tarkvarale automaatselt autoriõiguslik kaitse. Autoriõiguse seadus (VII ptk.) sisaldab selles osas konkreetseid sätteid. Paragrahv 48 lg. 1 annab autorilepingu legaaldefinitsiooni: autorileping on autori või tema õigusjärglase ja teost kasutada sooviva isiku vaheline kokkulepe teose kasutamiseks, mille alusel autor või tema õigusjärglane annab teisele poolele oma varalised õigused või loa teose kasutamiseks lepingu tingimustega ettenähtud ulatuses ja korras. Siiski tuleb lepinguõigust vaadelda ka eraldi, sest arvestades tarkvara spetsiifilisust on vaja sätestada palju kriteeriume, mida ühegi teise lepingu liigiga ei reguleerita.

LIPIKLITSENTS ("SHRINK WRAP" LICENCE)

Üleandelepingu eriliik on õiguste kasutada andmine lipiklitsentsiga. Erinevus tavalisest lepingust seisneb selle sõlmimise korras, kokkulepet ei saavutata läbirääkimiste teel, vaid ühele poolele on ette antud kindlad tingimused, millega nõustumisel tekivad vastavad õiguslikud tagajärjed. Lipiklitsentsi instituut näitab lepinguõiguse paindlikkust.

Lipiklitsents on väga levinud, sest see teeb litsentsiaari olukorra lihtsaks - tagatud on kirjaliku lepingu nõue ja igasugune aktiivne tegutsemine, sh. tõendamiskohustus, lasub litsentsiaadil. Lipiklitsents on suunatud lõppkasutajale ja on seega tavaliselt lihtlitsents. Lipiklitsents erineb oma vormilt. See litsents on selgesõnaline, kergesti märgatav, nö. lipik arvutiprogrammi kandja pitseeritud pakendil. Et aktsept antakse erikorras, on oferdi esitamisel kindlad tarbijaõiguslikud kriteeriumid:

  1. lisaks tarkvara nimele peab teatis pakendil olema selge ja silmatorkav
  2. kirjutatud suurte kirjatähtedega ühes rahvusvaheliselt enamkasutatavas keeles
  3. sisu peab olema ühemõtteline.

Lipiklitsentsi sisu sätestab ühemõtteliselt, et selle tarkvara mis tahes kasutamine või seda tarkvara sisaldava pitseeritud pakendi või konteineri avamine põhjustab kaasneva litsentsilepingu tingimuste aktsepteerimise ning et igaüks, kes saab selle tarkvara ega aktsepteeri kaasneva litsentsilepingu tingimusi, peab mõistliku aja jooksul tagastama tarkvara kasutamatult ja avamatult isikule, kellelt see oli saadud, kusjuures kulud hüvitatakse. Et lepinguline õigussuhe, tingimuste aktsepteerimine, toimub tarkvara kasutamise alustamisega, siis kasutatakse seda litsentsiliiki sageli ka Interneti kaudu levitatava tarkvara puhul, lepingu tekst kuvatakse kasutajale enne tarkvara installeerimist. Lipiklitsentsi instituut töötati välja Ameerika Ühendriikides Louisiana osariigis. Eesti seadused selle kasutamist ei keela. Lipiklitsentsi kasutamise eelduseks praktikas on välja kujunenud tarkvara masstootmine.

KAUBAMÄRK

Kaubamärgiks võivad olla kõik tähised, mida on võimalik graafiliselt kujutada, eelkõige sõnad, sh. isikunimed, kujutised, tähed, arvud ja kaupade kuju ning kujundus, kui need võimaldavad ühe ettevõtte kaupade ja teenuste eristamist teiste ettevõtete omadest. Selle definitsiooni järgi võib arvutiprogrammi kasutajaliidese osaks olevat eritunnust kaitsta kaubamärgina.

Eesti kaubamärgiseaduse kohaselt võib kaubamärgiks olla tähis, mida isik kasutab või kavatseb kasutada majandus- ja äritegevuses.

Enamasti kaitstakse kaubamärki ainult ühe riigi piires, mis tähendab, et kaitse saamiseks tuleb kaubamärk registreerida igas riigis eraldi. Erand on Euroopa Ühenduse kaubamärgisüsteem (Community Trade Mark, CTM) ja Madridi kokkulepe. Kaubamärgi kasutamist seostatakse materiaalse objektiga, mistõttu on keeruline kaitsta näiteks Interneti vahendusel kättetoimetatavat tarkvara, millel puudub materiaalne andmekandja ja millel pole üldse mingit kehalist esinemisvormi. Uuemate kaubamärgireeglite kohaselt saab tarkvarale kaubamärki registreerida arvutiekraanist tehtud foto alusel, sest sageli tarkvara kasutaja ei näe kaubamärki enne, kui see ilmub ekraanile programmi kasutamise käigus. Kaubamärk erineb teistest õiguskaitsevormidest selles suhtes, et kaubamärgi kui õiguskaitsevormi objekt on kaubamärk ise, mitte tarkvara. TRIPS lepingu art. 15 lg.1 määratleb kaubamärgi kaitse objekti: iga märk või märgikombinatsioon, mille abil ühe ettevõtte kaupu või teenuseid võib eristada teiste ettevõtete omadest. Seega ei laiene kaubamärgiõigus tarkvarale kui sellisele. Kaubamärgi institutsioon ei hõlma tarkvara sisu ega vormi, vaid kaitseb õiguslikult üksnes selle tähistamist ja tähistuse kasutamise korda. Kaubamärgi reaalne toime väljendub selle seotuses konkreetse tootega (arvutiprogrammiga). Kaubamärk hõlmab turustamise ja reklaamiga saavutatud immateriaalset väärtust.

Lisades kaubamärgi programmi korduvalt ja niimoodi, et see ilmuks programmi töö jooksul ekraanile mitmeid kordi, võib tarkvara looja oma õigusi küllaltki edukalt kaitsta. Tarkvara tootja poolt arvutitarkvara lõppkasutajale antud vastava tarkvaratoote kasutusõigus ei anna lõppkasutajale mingeid õigusi ühelegi tootja kauba- või teenindusmärgile. Võib öelda, et kaubamärgi õiguskaitse tarkvarale sõltub selle tehnilisest väljendusest, st. kasutaja seostab talle ilmneva informatsiooni põhjal toote ja tootja. Tehniliselt tuleb teha nii, et kaubamärki oleks programmi tekstist võimalikult keeruline kõrvaldada, sest just tähise olemasolu on tootja identifitseerimise aluseks. Kaubamärgiõigus kaitseb tarkvaratootjat just selliste rikkumiste eest, kus illegaalseid koopiaid üritab müüa selleks õiguspädevust (vastavasisulist litsentsi) mitteomav isik. Eesti seadusandlus näeb ette autorsuse eeldamise, AutÕS § 29 lg. 1: isiku, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, autorsust presumpeeritakse (eeldatakse), kuni pole tõendatud vastupidist. Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal.

Siit tulenevalt täidab tarkvaratootja kaubamärk autorimärgi funktsiooni, välistades kasutaja heausksuse selle koha pealt, kellele kuuluvad autori- ja kaubamärgiõigused. Kui tõlgendada juriidilise isiku (varaliste autoriõiguste valdaja) toote kaubamärki autorimärgina, annab see säte õigusliku aluse seostada konkreetset tarkvaralist toodet ja selle autoriõiguste valdajat. Teisisõnu annab kaubamärgi eksponeerimine programmis aluse pidada toote kaubamärgi omanikku arvutiprogrammi autoriks või varalisi autoriõigusi valdavaks isikuks.

Et kaubamärk ei hõlma tarkvara sisu ega vormi, on seda praktikas mõttekas kasutada koos teiste õiguskaitse vormidega. Üksinda ei taga kaubamärk midagi muud kui õiguse vastutusele võtta sama (analoogilise) kaubamärgi kasutaja, kuid koos autoriõigusega on kaubamärk üsna tõhus kaitsevahend. See nähtub ka Eesti kaubamärgiseaduse § 5 lg-s 2, mis sätestab kaubamärgi õigusliku režiimi garanteerituse avaliku võimu poolt: riik kaitseb õiguskaitse saanud kaubamärgi omaniku ainuõigust kaubamärgile. Tegelikult võib kaubamärgi kasutamine osutuda kasulikuks ega ole vastuolus teiste tarkvara õigus- või mehaanilise kaitse vormidega.

Ants Kukrus
TTÜ professor


 
Seotud lingid
· Veel Andmeturve


Kõige populaarsem artikkel kategoorias Andmeturve:
Virtuaalmaailm ja küberkuriteod


Artikli reiting
Keskmine tulemus: 4
Hääled: 2


Oleks tore kui sa annaksid sellele artiklile oma hinnangu:

Super!
Väga hea
Hea
Keskmine
Halb





All logos and trademarks in the site are property of their respective owner(s). Comments are property of their posters, all the rest © 2003 by A&A
A&A elektrooniline väljaanne on valminud IT Kolledži toetusel.
Sait kasutab PHP-Nuke mootorit © 2002. Kõik õigused reserveeritud. PHP-Nuke on GNU/GPL litsensiga tasuta levitatav tarkvara.
Lehe loomiseks kulus: 0.141 sekundit