ROBOOTIKA 5-05
Kui käesoleva aasta kevadel allakirjutanul üks toimetuskolleegiumi koosolek
vahele jäi, ei osanud eriti karta ülesannet, mis talle tagaselja kui kodukorra
rikkujale anti. A&A-l on olnud aeg-ajalt ikkagi erinumbreid, pühendatud
mingile kitsamale valdkonnale, ning reeglina on need numbrid saanud paksemad
kui tavaliselt ning tänu koondumisele ühe teema ümber omavad suuremat järelväärtust.
Robootika on praegu ülikuum ja -populaarne teema, mida võimendas 2004.
aasta sügisel Isaac Asimovi teadusliku fantastika mitmete suurteoste kombineeritud
ekraniseering (Twentieth Century Fox Mina, Robot, Will Smith peaosas
kui uurija Del Spooner). Ainuüksi ala kuumus peaks olema piisav ajend
oma nägemuse kirjapanemiseks kõigi poolt, kes robootikaga tegelevad (ei
saa salata, et robootikabuum sundis ka allakirjutanut oma elektroo- nikateadmistelt
ja jootekolvilt tolmu ära puhuma, et kas või ühte iseliikurit kokku panna
samavõrd võib innustuda ainult laps, kui talle sünnipäevaks uus Lego
kingitakse). Robootika ja riistvara rubriik paistsid üksteisega haakuvat
küll.
Niisiis, esmase innuga erinumbrit kavandades pidasin silmas ilusat võimalust
tuua Eesti robootikaga tegelejad korraks ühiste kaante vahele, kujutades
ette kolmnurka kahest suurest ülikoolist (TTÜ ja TÜ, kumbki oma robootikakantsidega
vastavalt mehaanika- ja infotehno- loogia teaduskond TTÜs ning tehnoloogiainstituut
TÜs) ja nende väljundit tööstusesse ning ettevõtlusesse.
Paraku osutus kevad A&A robootikanumbri kokkupanemise osas üllatavalt külmaks.
Nagu hiljem kuulsin, oli erinumbri ettepanek eelnevalt tehtud ka Eesti
Grand Lady of Robotics dr. Maarja Kruusmaale (Mina, Robot filmi järgi
tugev paralleel dr. Susan Calviniga), kes ettenägelikult sellest ajakulukast
ja tänamatust rollist loobus.
Siiski, suve eel õnnestus üksikkontaktide kaudu saada juba sedavõrd tagasisidet,
et erinumbri väljaandmine lausa võimatu missioonina enam ei paistnud. Nii
mõnigi kõhklevalt alanud jutuajamine või e-kirjavahetus jõudis punkti,
kus kontaktisik tunnistas, et tegelikult on tal sõnum olemas ning küllap
selle ajanatukese pika suve peale ikka leiab.
Ootamatu võimalus tekkis Eestisse Küberneetikainstituuti erakorralise vanemteadurina
kutsutud dr. Adam Eppendahli näol, kes asus juhendama TTÜ tudengeid nende
robootikaalastes projektides (tema kodulehel on Eesti episoodi kirjeldatud)
ning kes oli üsna huvitatud koostööst eestikeelse ajakirjaga. Paraku sundisid
isiklikud probleemid dr. Eppendahli planeeritust varem Eestist lahkuma
ning võimalus temalt või tema poolt juhendatud tudengitelt artikleid saada
muutus ebatõenäoliseks. Kompensatsioonina lisandus keset suve üks uus kontakt
tänu ajakirjas Horisont k.a neljandas numbris nähtud artiklile (Madis
Listak Quo vadis, robot?), mis veenas, et eesti keeles robootikast kirjutajaid
ning küllap ka lugejaid on. Kõhklustest aitasid üle ka IT Kolledi robootikaklubi
tegijad, kes sama kindlasõnaliselt nagu nad viimast Robotexi võtsid-võitsid,
paar artiklit oma tegevusplaani kinnitasid.
Mitmed potentsiaalsed kirjutajad tõid tõkkena välja nõuet ja vajadust pühenduda
ainult ingliskeelsele publitseerimisele. Ehkki Eesti kõrghariduse strateegia
näeb ette teaduskeelena inglise keele laia kasutamist, on samas ka tasakaalustav
nõue eesti teaduskeele paralleelseks arendamiseks kõigis valdkondades.
Teadus tähendab tulevikku suunatud tegevust ning kui tulevikukeel oleks
ainult inglise keel, suunataks rahvuskeel paratamatult allakäiguteele.
Selles mõttes tuleb taunida tavapärast poliitikat, mille järgi eestikeelseid
üllitisi ei loeta töö- ja õpingutulemuste mõõtmisel üldse nimetamisväärseteks.
Hea ning kättesaadav eestikeelne publikatsioon võib ala arengule tulevikus,
kui eestikeelset populaarteaduslikus stiilis artiklit koolipõlves lugenu
kõrgharidusse ning teadusetegemisse jõuab, rohkemgi kasu tuua kui veebiportaalides
ainult ristviitamiste metaandmena eksisteeriv ingliskeelne teadustöö.
Kokkuvõttes, ehkki osa kavandatust jäi teostamata, on antud number omalaadne
pilt robootikaalastest tegevustest ja suundmustest Eesti hariduses, teaduses
ning pisut ka tööstuses aastatel 2004/2005. Olen tänulik kõigile, kes üleskutsele
kas või tagasisidega reageerisid, aga eriti tänulik siinsetele autoritele,
kes võimalusest enese jaoks kohustuse tegid, aja näpistasid ning mõtted
süsteemselt kirja panid. Küllap aitab autorite saadud väike avaldamiskogemus
ning eeldatav tagasiside tulevikus tõsiseid teadusartikleid kirjutada.
Ekstra tänu Maarja Kruusmaale, kes leidis oma teadustöö, mitme ameti ja
laste kõrval aega kogunenud materjali läbilugemiseks ning tervikpilti vallates
selle täiendamiseks ja kokku- sidumiseks.
Tegu on tehtud ja tulemuse kohta Eestis annavad hinnangu nüüd A&A lugejad.
Kalle Tammemäe
A&A toimetuskolleegiumi liige